Näib, et Tallinna jalgratturid võib laias laastus kaheks jagada, need kes ratta esimesel ilusal kevadpäval õue viivad ning siis iga päev kuni sügisvihmade saabumiseni rattasõitu naudivad, ja need kes kord hooajal ratta selga hüppavad ning pärast kogetut vannuvad: ei iial enam.

Kui mugav aga ikkagi on Tallinna teedel rattaga liikuda? Bonava otsustas asja omal nahal läbi proovida.

Et tuua lugejateni tõene pilt sellest, mis olukord pealinna kergliikluses hetkel valitseb hüppasid neli vaprat töötajat ratta selga, et lugejatega oma muljeid jagada.

Põhja-Tallinnast Ülemistesse

Lauri Laanojale pole rattaga tööle tulek midagi võõrast. Nimelt on ta sel hooajal oma kodust Peetris igal nädalal vähemalt korra kesklinna tööle vändanud. Eriti õnnestunuks peab Laanoja Tartu maantee, Järvevana tee ja Tehnika tänava rattalahendusi.

Eksperimendi raames võttis mees ette lõigu Põhja-Tallinnast Technopolisesse Ülemistes. Et tegu oli argipäeva õhtupoolikuga, oli linn rahulik ja kaasliiklejad sõbralikud. Teisi rattaga liikujaid Laanoja peaaegu ei näinudki, see-eest jäid talle silma mitmed rattaga sõitvad toidukullerid ning elektritõukerattaga liikujad.

Kokku peaks Põhja-Tallinna elanik arvestama vähemalt 17-minutilise ajakuluga Laanoja läbis selle ajaga 5,5 kilomeetrit. Kuid seda peab ta siiski ekstreemselt kiireks rattasõiduks.

Esimest korda seda marsruuti läbiv rattur võiks kindlasti rohkem aega varuda, kuna võidusõiduratast sihipäraselt kasutav Laanoja maksimaalne sõidukiirus oli kohati kuni 50km/h. Nii et kui tahad oma hommikukohvi ja esimese töömeili lugemise vahepealset aega maksimaalselt nautida võid igaks juhuks ka pooletunnise ajakuluga arvestada.

Samuti on ratturil vaja valmis olla selleks, et ta ei saa Amsterdamile või Kopenhaagenile omaselt tervet teed mööda autodest eraldatud rattarada liuelda. Vahepeal satud sa tõenäoliselt autoteele, mõnikord tuleb rada jagada bussimürakaga ning teinekord kiirust vähendada ja jalakäijate vahel sõita.

Nipp: Et mitte esimest korda ähmi täis minna võid teekonna kodunt tööle enne korra läbi sõita, siis tead, kus ettevaatlik olla, kus on targem kõnniteed kasutada ja kus autoteele minna.

Kõnniteed tuli Laanojal kasutada Kotzebue tänavalt Suurtüki tänavale minemiseks ja autoteed esmalt  Paksu Margareeta juurest üle Rannavärava mäe Viru väljakuni jõudmiseks. Viru ringile Laanoja tiirlema ei läinudki, kuna soovis vältida keerulist liiklusolukorda.

Seega kasutas ta hoopis Forum hotelli kõrvalt läbi minemise võimalust. Rattateel kimas ta Gonsiori tänavalt Vilmsi tänavani. Tartu maanteel Sossi mäest kõnniteed pidi üles sõites tuli arvestada jalakäijatega. Ülemiste linnakus saab ratta mugavalt elektroonilisse parklasse jätta ja tööle asuda.

Hommikune kruiis Piritalt Kesklinna

Pirita elanikud on õnnelikud selles mõttes, et suur osa teest linna möödub mere äärde jääval rattateel. Pole midagi mõnusamat, kui õhtul linnast koju sõita ja päikeloojangust roosaks värvunud merevaadet nautida.

Pole siis midagi imestada, et Martin Rikolas juba sõidabki kevadest sügiseni rattaga tööle ja koju, nii palju, kui töökohustused seda võimaldavad. Rattaga tööl käimine on tema sõnul mitmes mõttes kasulik: see aitab olla füüsiliselt aktiivne ning mitte ummikutes istuda. Tööle sõiduks kasutab ta suunda Pirita-Toompuiestee, treeninguteks Viimsi-Harku-Rae-Saku valdade metsa- ja maanteid.

Rikolase sõit algas hommikul kell kaheksa ning linna jõudis ta 24 minutiga. Rikolas nautis varahommikust 16-kraadist sooja ja valis sõiduks rahuliku tempo. Keskmine kiirus oli tema sõidul 17,6km/h. Väga palju rattureid hommikusel ajal väljas polnudki. Vaid 15-20 teist jalgratturit. “Tavaliselt on neid rohkem,” märkis ta.

Rikolase marsruut kulges Pirita teelt Reidi teele, sealt Parda, Reimani, Gonisiori ja Estonia puiestee kaudu Vabaduse väljakule. See pole kõige otsem tee. Kiiremini saaks Russalka juurest Narva maantee kaudu, kuid seda teekonda on mehe sõnul ebamugavam kasutada.

Ka Piritalt kesklinna sõiduks peab olema valmis selleks, et sõita tuleb vahepeal sõiduteel. Kui Pirita ja Reidi tee ääres saab sõita jalgrattateel, mis on sõiduteest eraldi, siis Parda ja Reimani tänaval tuleb minna sõiduteele.

Rikolas proovis ka bussi/ratta rada Gonsioris ja Estonia puiesteel. Kuna ta on juba kaua jalgrattaga sõitnud, siis tunneb ta end bussirajal liigeldes kindlalt. Siiski, oma kümneaastast tütart ta bussi/rattarajale ei saadaks. Ta lisab, et mida aeglasemalt rattur bussirajal liigub, seda tõenäolisem on, et buss tahab ratturist mööda sõita ning see omakorda toob kaasa ohtlikke olukordi.

Vabaduse väljakule jõudes saab rattur ratta jätta tasuta lukustatavasse parklasse ja mugavalt tööle või asju ajama minna.

Kesklinnast mõnusalt Stroomi randa

Kelly Tsilke avastas ratta transpordiks kasutamise enda jaoks paar aastat tagasi, kui ta kolis Kalamajja ja mõistis, et vahemaad on mõnusalt väikesed, teed suhteliselt korralikud ja ka autojuhid on siin harjunud ratturitega arvestama.

Naine väntab igapäevaselt nii tööle, lasteaeda, kohvikusse kui ka toidupoodi. Tsilkele meeldib ka koos pojaga ilma konkreetse sihtkohata ringi tuuritada. Headeks kohtadeks Kalamajas rattaga tiirutamiseks on tema sõnul Salme keskus, Kalmistupark, Noblessneri ja Lennusadama piirkond.

Eksperiment viis Tsilke Vabaduse väljakult Stroomi randa. Reedeõhtune sõit oli veidi üle nelja kilomeetri pikk ning kokku läks selle marsruudi läbimisele 21 minutit.

Linna jõudes Tsilke palju teise rattureid ei kohanud. Küll aga olid inimesed oma kaherattalise välja toonud Kalamajas ja Stroomi ranna kandis.

Autojuhid olid Tsilke sõnul kõik viisakad, probleemsemateks kui roolikerajad olid jalakäijad, kes kõndides pilgu telefonis hoidsid ning elektritõukeratastega lõbusõitu tegevad inimesed.

Ka Tsilke liikus nii jalgratta- sõidu kui ka kõnniteel. Vabaduse väljakut väntas naine mööda kõnniteed Kaarli kiriku poole, kui ta märkas, et autotee äärde on maha joonistatud jalgrattale mõeldud teeäär, läks Tsilke kohe sinna. Tehnika tänaval sai ta kasutada laia kõnniteed. Kuni Kolde puiesteeni liikus Tsilke mööda autoteid ja Koldest randa jälle mööda kõnni ja rattateid.

Stroomi randa kohale jõudes tabas Tsilket aga üllatusena, et rannas oli vaid kuus rattahoidjat, Asukohta arvestades tundus seda vähevõitu.

Hommikune kulgemine Peetrilt Vabaduse väljakule

Erko Leogi on üks neist töötajatest, kellele rattaga tööle sõitmine on juba harjumuseks kujunenud. Põhjendusi on mitmeid. Rattasõit äratab ta hommikul üles ja samal ajal saab ka sport tehtud.

Rattasõit on tema puhul ka põlvevigastuse raviks, samuti ei pea rattaga liigeldes ummikus passima või ühistranspordi peatuses külmetama. Oma lõbuks meeldib Leole künklikel metsateedel veereda.

Leo igapäevane teekond kulgeb Peetrist Toompuiesteele vältides südalinna ja Tartu maanteed. Südalinna asemel võtab mees ette pikema teekonna mööda Järvevana teed ja Tehnika tänavat.

Leo startis rattaga varahommikul ning väntas kokku 8,76 km. Marsruudi valis ta selliselt, et teele jääks võimalikult vähe valgusfoore ning oleks ohutu sõita. Leo kasutas valdavalt kergliiklus- ja jalgrattaradu, kuid vahepeal sattus ta ka autoteele.

Alates Vana-Tartu maanteest kuni Veerennini sõitis Leo korralikul kergliiklusteel. Veerenni ja Liivalaia ristmik pole aga rattaga liiklemiseks eriti mugav. Ise ta hätta ei jäänud, kuid last sinna liiklema ei saadaks. Süda tänav on hea ja rahulik ning seal liikles Leo sõiduteel, Pärnu maanteel kasutas aga jalgrattarada.

Muret tekitasid mehele vaid rattarajal laiutavad bussid.