Elektriauto laadimine on tüütu, eks ole? Mis kasu on mul vingete sõiduomadustega masinast, kui pean selle laadimiseks jumal teab kuhu sõitma? Umbes nagu omaaegses anekdoodis: Q GSMi võrgus suhtlemiseks korraldati spetsiaalseid väljasõite paikadesse, kus Q GSM levis.
Elektriauto laadimine on korralik piin, eks? Ei ole, vastupidi.
Põhimõtteliselt on elektriautot võimalik ka seinapistikust laadida. Torkad otsa sisse ja muudkui laed. Täpselt nagu mobiiltelefoni, elektrilist hambaharja või trelli. Siiski on mugavam, turvalisem ja elektrisüsteemi vähem koormav oma autot spetsiaalse laadijaga „toita”.
Ka eramus, kuhu on lihtne laadijat paigaldada. Seda enam, et kõigile laadijatele saab vajaduse korral lisada koormuse kontrolleri, mis lubab laadimiseks kasutada ainult muust majapidamisest ülejäävat elektriressurssi.
Kodus laadimine
Öeldakse küll, et suurusel pole vahet, aga tegelikult on rohkem siiski parem, vähemalt elektriautode laadijat valides. Täna pole veel teada, kuhu elektriautode valdkond lõpuks välja areneb, ja seega tuleks oma koju võimalusel 3-faasiline laadija (alates 11 kW) paigaldada.
1-faasiline (laadimisvõimsusega kuni 7,4 kW) laadija on koju üldjuhul piisav. Sellise laadija nimivool ühelt faasilt on 32A ja enamikes kodudes on see olemas. Laadija saab vajadusel ka lihtsasti 1-faasilise 16A võimsuse peale seadistada.
Kui aga voldid, amprid ja kW-d sul juhtmed sõlme ajavad, siis alati on võimalik pöörduda ka spetsialisti poole, kes aitab need lahti harutada ja leiab lahenduse, mis vastab hoone elektrisüsteemi võimalustele ja auto vajadustele.
Kuhu aga kodune laadija paigaldada? Loomulikult auto parkimiskoha lähedale. Kui soovitud kohas seina pole, saab seinalaadija paigaldada ka postile.
Elektriautode ja nende laadimisega seotud „raskused” on suuresti müüt ja jutud elektriautode ebamugavusest on sama pädevad nagu hala, millega hobuste omanikud omal ajal esimesi autosid „tervitasid”. Ometi on tänapäeval raske ette kujutada, et keegi suksu seljas Haabersti ringteel kappaks.
