Korstnapühkimise vajalikkusest on kuulnud iga majaomanik. Kuid kui kindel on see, et peale akti väljastamist on küttekolded ikka päriselt ohutud?
Seitsmeaastase kogemusega korstnapühkija Mati Väärtnõu nendib, et Eestis pole kahjuks piisavalt korstnapühkijaid, kes lisaks pühkimisele ka tuleohutusele tähelepanu pööraksid.
Lisaks tulekahjuohule varitseb hooldamata korstende puhul inimesi ka teine nähtamatu ja lõhnatu oht – vingugaas. “Meil on ette tulnud juhtumeid, kus tänu vingugaasianduri paigaldusele on inimesed avastanud, et nende eluruumides on pikemat aega olnud vingugaas. Pärast anduri paigaldamist on kurdetud, et andur annab kogu aeg häiresignaali. Põhjuseks pole selliste juhtumite puhul mitte rikkis andur, vaid vingugaas eluruumis,” selgitas G4Si erakliendiüksuse juht Tarmo Pärjala.
Väikese vingugaasi kontsentratsiooni puhul ei pruugi inimene kohe ennast halvasti tunda, kuid pikemaajaliselt on see tervisele kahjulik. Just seetõttu tulekski kord aastas kutsuda korstnapühkija, kes vaataks üle küttekehad või kütmisviisid.
Väärtnõu räägib, kuidas tagada koduse küttekolde ohutus ja millised vead kütmisel korstna seisukorda halvendavad.
Küta õigesti ehk näited elust enesest
Kütmisviis mõjutab otseselt korstna seisukorda – õige kütmise korral jääb korsten üsna puhtaks. “Rusikareegel on, et mida kiiremini korstna otsas jõuab väljuva suitsugaasi temperatuur 100 kraadini, seda kiiremini korsten kuivab ja kogub vähem tahma,” ütleb Väärtnõu.
Korstnapühkija meenutab ka markantseid juhtumeid, mil küttekollet on valesti köetud. “Kunagi helistas üks prantslane, kes elas Sauel, ja kurtis, et tal korsten põleb. Läksin kohale ja tõesti põleski. Korstna taga oli tavaline kaminasüdamikuga õhkküttekamin, mis soojust ei salvesta,” räägib ta. “Olin varem arvamusel, et sellise kaminaga küttesüsteemi pole võimalik põlema saada, kuna kõik soojus läheb otse korstnasse, aga reaalsus oli teistsugune.”
Prantslane oli teinud tule koldesse ja pannud siibri ning peale tuleva õhu poolkinni – pool aastat sai nii sussutada, enne kui korsten põlemiseni tahmus. Väärtnõu mõtles, et ah, anname andeks, prantslane – palju ta ikka kütmisest teab. Kuid aasta hiljem suutis ka üks vene mees kesklinnas samalaadse kamina metallmoodulkorstnaga põlema saada ning juba õige pea üks eesti mees Rae vallas.
“Siis sai mulle selgeks, et vahet pole, mis rahvusest oled, kui ikka kütta ei oska, siis korstna sa põlema saad!” märgib Väärtnõu.
Tulekahjust/vingugaasist tuleb teada saada võimalikult kiirelt – vaid nii saad ennetada suuri kahjusid. Nutikas suitsu- ja vingugaasiandur Nublu annab ohust kiirelt märku ja kutsub vajadusel ka abiväge!
Kuidas õigesti kütta?
- Küttepuude niiskus peab olema alla 20 protsendi.
- Briketi kasutamine. Kütmist tuleb alustada puiduga, sest brikett annab palju kohtkuumust, kuid ei kuivata korstent. Briketti kasuta koguseliselt kolm korda vähem kui puitu. Vastasel juhul kütad kolde üht- või teistmoodi katki. Sama juhtub, kui koldesse pannakse puitu korraga rohkem, kui tootja või pottsepp on lubanud.
- Kindlasti ei tohi põletada koldes pabereid, kui korsten pole enne kuivaks köetud – küttesüsteemi tahmumine on sellisel juhul garanteeritud. Prügi põletamine küttekoldes (ka värvitud puidu põletamine) on keelatud!
- Enneta tulekahju. Üks põhilisi tulekahju tekke põhjuseid on küttesüsteemide ülekütmine. Tihti on salvestavad kütteseadmed täistellisest seinaga, mis annavad sooja välja viivitusega – hommikul kütad ja pealelõunat tuleb soe välja. Külmal ajal tahetakse sooja saada kiiresti, mistõttu pannakse mõnikord teine küttekogus otsa, arvates, et esimesest korrast ei piisanud. Ja kui on ühenduslõõr pooltellisest seinaga ning selle lähedal kuskil süttiv materjal, siis on tulekahju käes.
- Lähtu tootja soovitustest. Tootja on määranud, kui palju korraga võib koldesse küttematerjali panna. Näiteks Salzburgi keskmisel kaminahjul on see kogus 10 kg puitu 2 kg kaupa ning uus kogus lisatakse siis, kui eelmine on söestumas. Ka saunakeriseid ei tohi üle kütta!
- Üldjuhul arvestatakse kütmistsüklit nii, et neli tundi köetakse ja vähemalt kaheksa tundi küttesüsteem jahtub. Massiivsete ja salvestusefektiivsete ahjude jahtumisintervall on tavaliselt 20 tundi.
- Siibrist. Kütmise ajal peab siiber olema täielikult avatud, et tagada piisav õhuvool suitsu ja põlemisgaaside korstnasse liikumisel. Samuti peab kütmise ajal olema tagatud värske õhu juurdepääs kütmisruumi. Põlemisprotsess vajab hapnikku. Mittetäieliku põlemise tagajärjel ei teki piisavalt soojust ning eraldub rohkem kahjulikke ühendeid, sealhulgas süsinikmonooksiidi ja tahma. Need ained mitte ainult ei vähenda kütteefektiivsust, vaid on ka tervisele ohtlikud.
- Õhuavadest. Soovitatakse tagada üks 120 mm õhuava iga 20 ruutmeetri kohta, et õhuvool oleks piisav. Tihti arvatakse, et tuulutuspraost aknal või ukse ebatihedusest piisab õhu pealevooluks. Stalini-aegsed aknad ilmselt andsidki küllaldaselt õhku läbi, tänapäevaste akendega see nii ei toimi!
- Soeseinaga pliidi siibritest. Üks on otsesiiber ja teine soeseina siiber. Otsesiibrit nimetab vanarahvas sageli ka suvesiibriks, kuid see on puhas folkloor. Otsesiibri funktsioon on olla stardisiibriks, et korsten kiiresti kuivaks ja hästi tõmbama hakkaks! Otsesiibrisse lastakse umbes 20 minutit ehk pliidikolde puhul pool koldetäit, enne kui tehakse lahti soeseina siiber ja otsesiiber suletakse! Kindlasti ei tohi avada pliidil kahte siibrit korraga – ka selline tegevus takistab tõmmet ja tahmab korstna.
Allikas: Mati Väärtnõu
Seis on nutune
Väärtnõu tähelepanekute järgi hoolitseb vaid 5 protsenti eestlastest oma küttesüsteemide eest nii, nagu peab. “Aasta jooksul tuleb saja uue objekti hulgas ette paar-kolm objekti, kus kõik on tõesti korras,” möönab ta. “Korduvate klientidega on seis parem. Uute klientide juures on palju teadmatust ja hoolimatust.”
“Korstnapühkija on ainus inimene, kes saab öelda, mis vajaks muutmist ja mis on valesti. Kui tema seda ei ütle, ei ütle seda keegi,” viitab Väärtnõu sellele, et korstnapühkijatel lasub suur kohustus.
Hooldamata korsten = potentsiaalne tuleoht?
Väärtnõu sõnul on tahmapõlengud üsna levinud. “Kui korstna läbiviigud/ühendused on valesti ehitatud – pole tagatud nõutud ohutuskujasid –, ongi tulekahju vältimatu,” märgib ta.
Korstnapühkija paneb südamele, et kui küttekeha või ühenduslõõri puhastusluukidest on näha tugevat tahmumist või on tõmme juba kehvavõitu, tuleb kindlasti korstnapühkija kutsuda – seda olenemata sellest, millal korstent viimati puhastati.
“Kui juba tõmme on kehvem, siis üleüldine küttesüsteemi tahmumine toimub üsna kiiresti. Olen näinud pliidi praeahju all olukorda, kus avas, mis ehituslikult on telliskivi suurune, oli vaid roti suurune avaus veel alles ja ülejäänud ava oli paksult tahmunud,” meenutab korstnapühkija üht juhtumit.
Vead küttesüsteemide ehitusel
Väärtnõu toonitab, et lisaks kütmisele võivad ka küttesüsteemide ehitamisel tehtud vead kurvalt lõppeda. Näiteks on probleem, kui üheseinaline suitsutoru läbib seina või lae konstruktsioone (sageli kaminal, aga ka saunakerisel) ning tihti on sellise suitsutoru lähedal varjatult ka süttiv materjal.
Teine murekoht on sauna keriseruumi puitümbrised või jalatoed. “Kuna tavaliselt on leiliruum hämar, siis keegi ei aimagi, et tuleõnnetus on üsna lähedal olnud. Söestunud kerisepoolset lauakülge olen pidanud nägema kahetsusväärselt sageli,” nendib ta.
Väärtnõu rõhutab tuleohutusnõuete olulisust küttesüsteemide ehitamisel. Sellel on kolm põhjust:
- otsene tulekahju oht;
- kindlustusjuhtumi korral valesti ehitatud küttesüsteem võib anda aluse kindlustussumma vähendamiseks;
- elamu müügi korral on ostjal kolm aastat aega tuvastada varjatud puuduseid ja nende maksumuse müüjalt sisse nõuda.
Ja kui lased pottsepal kütteseadme ehitada, siis tuleb temalt kindlasti nõuda ahjupassi, kus peab muu hulgas olema kirjas puhastamisskeem ja juhis kütmiskoguste kohta. “Märkimisväärselt sageli jäetakse ahjupass esitamata ja inimene ei oska seda ka ise küsida,” nendib Väärtnõu. “Samuti küsige alati paigaldajatelt, kes paigaldavad valmiskaminaid või korstnaid, paigaldusakti tehtud töö ja vastavuse kohta tuleohutusnõuetega. Nad on kohustatud selle esitama!”
