Eesti loodab kolme aasta pärast olla samal tasemel Põhjamaadega, kus tulesurmasid on keskmiselt 4,6 korda vähem. Kuidas aga nii kaugele jõuda, kui meil on aastas kümneid traagilisi põlenguid ning G4si uuring näitab, et tulekahjudega on isiklikult kokku puutunud pea iga kolmas eestlane?
Ainuüksi detsembrikuu alguses puudutas meid kõiki mitu traagilist uudist tuleõnnetusest.
Setomaa vallas Mikitamäe külas läks põlema kortermaja esimese korruse korter, kust leiti kaks hukkunud meest. Päästeameti andmetel oli põleng puhkenud tükk aega enne seda, kui see avastati – päästjate saabudes oli korteriuks pooleldi ära põlenud ning tuli juba levimas kõrval asuvasse ja ülemisse korterisse. Ülemise korruse paksu suitsu täis korterist leidsid päästjad veel ühe meesterahva surnukeha.
Päästeameti teatel käidi süttinud korteri elanikke tuleohutusalaselt nõustamas 2017. aastast saati. Seal pidi olema suitsuandur, aga öist tulekahju kustutamas käinud päästjad seda ei leidnud.
Päev enne seda traagilist põlengut süttis elumaja Põlva vallas Eoste külas. Põlengust andis teada möödasõitja, kes märkas eemalt suitsu. Kaheksa minutiga kohale jõudnud päästemeeskond leidis eest lausleekides maja, mille katus ja vahelaed olid juba sisse kukkunud. Hiljem leiti rusudest hukkunud.
Detsembri seisuga on tänavu Eestis olnud ligi 3000 tulekahju ja neis hukkunud 43 inimest.
Kas jõuame Põhjamaade tasemele?
Päästeamet on koostanud strateegia, mille eesmärgiks on jõuda 2025. aastaks nii eluhoonetes puhkenud tulekahjude kui vingumürgitusse surnud inimeste arvus Põhjamaade tasemele.
Aasta alguses G4Si läbi viidud uuringust selgus, et 32% peredest ehk ligi 335 000 inimest Eestis on tuleõnnetusega isiklikult kokku puutunud. Sisekaitseakadeemia lõpetanud Helari Viiart kirjutas lõputöös, et kui vaadata Põhjamaade tulekahjude statistikat, siis Eestis oli 2019. aastal miljoni elaniku kohta 32,4 tulesurma, aga Põhjamaades on see arv keskmiselt 7,1. See tähendab, et Eestis on Põhjamaade keskmisest 4,5 korra rohkem tulekahjudes hukkunuid.
Eluhoonetes hukkunute arv on 91% kõigist põlenguohvritest. Aastatel 2015–2020 hukkus Eestis tulekahjudes kokku 234 inimest ehk igal aastal hukkub keskmiselt 39 inimest. Selle aasta detsembri seisuga on see arv juba paraku ületatud.
Põhjamaade ja Eesti tulesurmad miljoni elaniku kohta 2010–2019
| Riik | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | 2016 | 2017 | 2018 | 2019 |
| Eesti | 51,9 | 55,1 | 40,9 | 35,7 | 41,1 | 38,0 | 29,6 | 28,8 | 37,9 | 32,4 |
| Norra | 13,2 | 9,4 | 7,9 | 11,9 | 10,5 | 6,7 | 7,6 | 4,9 | 7,3 | 7,6 |
| Soome | 14,9 | 12,2 | 15,1 | 10,6 | 15,7 | 13,3 | 14,9 | 10,5 | 9,2 | 8,9 |
| Taani | 13,3 | 11,5 | 11,8 | 12,4 | 14,8 | 11,9 | 8,9 | 10,6 | 12,3 | 8,4 |
| Rootsi | 13,8 | 10,8 | 10,8 | 10,0 | 8,3 | 11,0 | 10,5 | 10,4 | 7,2 | 7,7 |
Suitsuandureid vähem, vinguandureid rohkem
Päästeameti sel sügisel tehtud uuringust selgus, et võrreldes 2020. aastaga on suitsuanduri osakaal kodudes vähenenud 92 protsendilt 87-le. Sel aastal omab kodus eraldi või koos vingugaasianduriga ühes seadmes 87% peredest.
Inimestele vingugaasist ja selle ohtlikkusest rääkimine on aga olukorda mõneti parandanud: kodudes, kus on tahke küttega kütteseadmed ja/või gaasikatel, on vingugaasianduri olemasolu selle aasta seisuga tõusnud 46 protsendilt 71 protsendile.
Ka G4Si uuringu järgi on vinguandureid kodudes aasta-aastalt aina rohkem ning teadlikkus selle mürgise gaasi ohtlikkusest paranenud, kuid samas on endiselt suur hulk inimesi, kellel andurit pole ja kes ekslikult arvavad, et vingugaasi on võimalik lõhna järgi ära tunda.
Kuigi iga andur aitab elu päästa, siis paljudel on laes lokaalne vingugaasiandur, mis annab küll vingugaasi taseme tõusust teada, aga kui see tõuseb väga kiiresti ja inimene kohe ei reageeri, siis võivad tagajärjed olla traagilised. Nimelt 22% tulekahjus hukkunutest oli lokaalne andur olemas, kuid see neid ei päästnud. Seetõttu võiks inimestel olla kodus nutikas vingugaasiandur, mis edastab vingugaasi tekkimise korral signaali ka häirekeskusele, kust saadetakse vajadusel abi.
Teine Sisekaitseakadeemia vilistlane Artjom Trojitski märkis oma lõputöös, et 2018. aastal vajas Eestis vingugaasimürgistuste tõttu arstiabi 228 inimest ning hukkus üheksa, neist kolm olid lapsed. “Vingugaasi mürgistuste juhtumid on pälvinud ka laialdase avalikkuse tähelepanu, eriti 2018. aasta Kakumäe juhtum, kus pereisa hooletuse tõttu gaasikütte süsteemi isetegevuslikul ümberehitamisel hukkus kolm ühe pere last,” kirjutas Trojitski. “Sama aasta märtsis oli traagiline juhtum Ida-Virumaal, kus korteris toimunud mürgituses sai surma kaks inimest ja üks raskeid tervisekahjustusi.”
G4Si uuringus osalenud 1005 täisealist vastajat teavad senisest paremini, et vingugaasi ei saa inimene ise ilma andurita ära tunda (66%). 94% vastanutest teab aga, et vinguandur on kohustuslik majapidamistes, kus on tahke kütte küttekolded. Varasemast rohkem on vähenenud teadmine, et vinguandur on vajalik ka gaasiseadmete korral.
Vinguandur on kohustuslik kõigis majapidamistes, kus on gaasikütte- või tahkekütteseade. Siiski teeb muret asjaolu, et ligi 26% elamistes, kus vinguandur oleks kohustuslik, pole seda tegelikkuses paigaldatud. See tähendab, et ligi 72 800 Eesti kodu on siiani vinguandurita ning inimesed on seal otseses ohus.
Et me kolme aasta pärast ka päriselt Põhjamaadele arvudes järele jõuaks, peab igaüks tagama, et kodus oleks olemas suitsu- ja vinguandur ning et see ka töötaks. Vähemalt üks eeldus oleks siis täidetud. Tänasel päeval võiks see andur olla ka nutikas ehk võimeline edastama ööpäevaringselt signaali reageerijatele, kes saavad vajadusel kiiresti appi tulla.
