Turvaettevõtte G4S korraldas möödunud aasta lõpus uuringu “Elanike teadlikkus vingugaasist ja vinguandurite kasutus”.

Uuringust selgus, et seda, et vingugaas on eluohtlik, nähtamatu, lõhnatu ja värvitu gaas, teatakse Eestis suurepäraselt. Selle osas, kuidas vingugaas levib ning kuhu peaks vingugaasi andurid paigaldama, valitses kahjuks paras segadus.

Mis on vingugaas?

Vingugaas tekib mittetäielikul põlemisel, enamasti hapnikuvaeses keskkonnas näiteks siis, kui ahjusiiber on liiga vara suletud, gaasiboiler on kehva tõmbega või gaasipliit valesti reguleeritud. Vingugaas ei ole silmaga märgatav ega ninaga tuntav, sest on lõhnatu ja värvitu.

Füüsik ja teadusteatri Kvark teadustoimetaja Juhan Koppel selgitab, et lühiajaline vingugaasis viibimine inimesele ohtlik ei ole. Sõltuvalt inimesest on mõju erinev, näiteks võib hakata pea valutama. Kui vingugaasis aga viibida tunde, siis kahjuks inimene jääbki magama.

Juurdunud on valearusaam vingugaasi raskuse kohta

Nagu G4S-i tehtud uuringust selgus, on 18-aastaste ja vanemate Eesti elanike seas hoolimata üldisest teadlikkusest vingugaasi eluohtlikkuse ja omaduste kohta väga juurdunud valearusaam vingugaasi raskuse osas.

Ligi pooled (47%) vastajaist väitsid, et vingugaas on õhust raskem. Valearusaam vingugaasi raskusest on enam levinud meeste, vanema vanuserühma ja väiksemate linnade või maa-asulate elanike seas.

Füüsik ja teadusteatri KVARK teadustoimetaja Juhan Koppel ütleb, et tegelikult on vingugaas õhust pisut kergem. “Vingugaasi molekul sellise massiga, et levib õhus vabalt ning ei ole mingit põhjust, miks see peaks vajuma õhust madalamale,” selgitab ta.

Katse mitme vinguanduriga

Fakti ilmestamiseks korraldas G4S koos telesaatega “Ringvaade” ja teadusteatriga KVARK katse, kus paigaldati tuppa mitu kaameraga varustatud andurit – nii põrandale, lakke kui ka riiulisse. Siis tehti ahju tuli, pandi siibrid liiga vara kinni ja suunduti ise välja katse tulemusi ootama.

Kolmveerand tunni möödudes vaadati videost, missuguses järjestuses andurid aktiveeruma hakkasid. Kõige erksamad olid andurid, mis olid kinnitatud kõrgemale. Mida madalamal on andur, seda hiljem see ohust märku annab. See andis kinnituse, et vingugaas tõuseb kõigepealt üles lae alla.

Kuhu vingugaasi andur paigaldada?

G4S-i uuringust tuli välja, et üle poole küsitletuist (65%) paigaldaks vinguanduri seinale. Päris valesti (ehk madalamale kui 0,5 m põrandast) paigaldajaid oli pisut üle veerandi vastajaist. Ning neid, kes paigaldaksid anduri vähemalt 0,5 meetri kõrgusele põrandast, oli natuke alla poole (48%).

Juhan Koppelgi nendib, et tihti arvatakse, et vinguandur peaks olema seal, kust parasjagu hingatakse. Näiteks kui inimene istub diivanil võiks andur olla tema näo kõrgusel.

Tegelikult on vingugaasianduri paigaldamise kõige lihtsam ja samas tähtsam põhimõte see, et iga seadme puhul tuleb vaadata kasutusjuhendit ja sellest ka lähtuda. Mitte kunagi ei tohi paigaldamisel tugineda „rahvatarkustele“, olgu need siis naabrimehe nõuanded või külla sattunud tähtsa ametniku juhuslikud soovitused.

Erinevate vinguandurite paigaldusjuhised võivad olla erinevad, küll aga on samad soovitused, kuhu andurit kindlasti monteerida ei tohi.

Ära pane vingugaasi andurit:

• niisketesse ruumidesse (vannituba, köök, leiliruum jne) ega välitingimustesse;
• otse valamu või pliidi kohale 1,5 meetri raadiusse lahtise leegiga kodumasinatest, nagu ahjud, pliidid ja kaminad;
• ahjust, konditsioneeri avast või laeventilaatorist väljuva õhu liikumisteele;
• piirkondadesse, kus eraldub tolmu, mustust või rasva, mis võiks anduri määrida või ummistada;
• kardinate või mööbli taha;
• värvivedeldaja aurude lähedusse;
• auto summutitoru lähedusse (see kahjustab detektorit).