Kortermaja trepikotta jäetud jalgrattad lähevad kui soojad saiad – neist ei saa varastel kunagi küllalt. Kui sa enda rattast ilma jääda ei taha, võiks mõelda trepikotta valvekaamera paigaldamisele.
Mängus on inimeste privaatsus
Kui tahad enda kortermaja trepikotta kaamerat paigaldada, pead aga arvestama, et trepikoda on kõigi korteriomanike kaasomandis. See tähendab, et kaamera kasutamisega seotud küsimused tuleb korteriomanikel ühiselt läbi arutada ja kokku leppida.
Videovalve korraldamine nõuab väga vastutustundlikku isikuandmetega ümberkäimist. On väga tähtis, et kõik majaelanikud ühisele nõule jõuaksid, sest videovalve riivab vaatevälja jäävate inimeste privaatsust – see võib mõjutada inimeste mõtlemist ja tegutsemist, samuti sõna- või otsustusvabadust.
Kas kaamerat on ikka vaja?
“Seetõttu peaksid korteriomanikud enne kaamerate kasutamise kasuks otsustamist selle vajalikkust põhjalikult analüüsima ja mõtlema ka sellele, kas enne on ära kasutatud privaatsust vähemkahjustavamad võimalused, näiteks trepikoja lukusüsteemi välja vahetamine turvalisema vastu,” selgitas Andmekaitse Inspektsiooni avalike suhete nõunik Maire Iro.
Lisaks on turvalisuse tagamiseks võimalik panipaika paigaldada näiteks liikumisandurid või uste külge käivad magnetandurid. Kui pärast hinnangu tegemist selgub, et kaamerate paigaldamine on siiski vajalik ja seejuures ei kahjustata ülemääraselt vaatevälja jäävate inimeste huve, on kaamerate kasutamine lubatud.
Videovalve korraldamiseks tuleb valida viis, millega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku privaatsust. “Näiteks ei tohiks kaamera olla suunatud ühe konkreetse korteri uksele,” märkis Iro. Tuleb valida, milline ala ja mis nurga all kaamerapildile jääb. Kui soovid kaitsta trepikojas hoiul olevaid jalgrattaid, siis on vaja kaamera paigaldada selliselt, et vaatevälja jääb vaid rataste hoiu ala.
“Reaalajas kedagi jälgida ei ole lubatud,” rõhutas Iro. “Samuti ei ole põhjendatud jagada kõigile korteriomanikele ligipääsu kaamerapildi jälgimiseks.” Kui kaamera on salvestanud õigusrikkumise, saab ühistu juhatus teha salvestisest väljavõtte ja edastada selle politseile.
Reeglid paika!
Enne kaamerate kasutamisele võtmist peab ühistu koostama kaamerate kasutamise korra. Ühistu kaamerate kasutamise kord peab kindlasti sisaldama korteriühistu nime ja kontaktandmeid, isikuandmete töötlemise eesmärki, töötlemise õiguslikku alust. Samuti peab seal olema selgitatud, kellel ja mis tingimustel on salvestistele ligipääs ning kui kaua salvestisi säilitatakse.
Kaamerast peab kõigile teada andma
Trepikotta peab nähtavale kohale paigutama kaamerate kasutamisest teavitavad sildid koos kontaktandmetega. “Kindlasti ei piisa teavitussildi puhul ainult kaamera kujutisest,” sõnas Iro. Teavitussildil peavad olema korteriühistu nimetus ja kontaktandmed, isikuandmete töötlemise eesmärk, töötlemise õiguslik alus ja info selle kohta, kus saab tutvuda kaamerate kasutamise korraga. Sildilt peab selgelt välja tulema, kelle poole saab pöörduda, kui kaamera vaatevälja jäänud inimene soovib tutvuda enda kohta kogutud salvestistega.
Selleks, et kaamerate paigaldus ei oleks nii suur peavalu, tasub need tellida turvaekspertidelt, kes pakuvad lisaks kaameratele ka nende paigaldust.
“Kui kaamerad on paigaldatud trepikoda ja maja ümbrust valvama, siis tihtipeale vargad loobuvad juba kaameraid nähes kuriteost. Kuigi kaamerasalvestus on kindlasti hea võimalus tuvastada, mis täpselt juhtus, siis tuletame meelde, et jalgratta ja teiste asjade kortermaja trepikodades hoidmine on vastuolus tuleohutusnõuetega, seega rattaid tuleks hoida panipaikades, kuhu saab paigaldada tehnilise valve ehk liikumisandurid, magnetandurid jne.,” kirjeldas G4Si standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala.
