Liigagi tihti ajavad inimesed segi vingu- ja majapidamisgaasi. Aga, mis vahe neil kahel gaasil siis on? Kas mõlemad on nähtamatud, lõhnatud ja mürgised? Või on üks sinine ja teine valge? Kas mõlemad võivad olla eluohtlikud? Millist neist gaasidest tuvastab Nublu andur? Neile küsimustele leiad vastused KVARKi koostatud artiklist.
Gaase on erinevaid
Gaase on meid ümbritsevas maailmas erinevaid, näiteks hingame hapnikku või karboniseerime jooke. Tihti kasutatakse gaasi ka selleks, et saada koduses majapidamises sooja või valmistada toitu. Majapidamsigaasina on kasutusel kahte tüüpi gaasi – maagaas ning vedelgaas. Esimene jõuab tarbijani mööda pikkasid gaasijuhtmeid, teise jaotamiseks kasutatakse balloone, kus gaas on suure rõhu toimel muudetud vedelaks.
Maagaas koosneb peamiselt metaanist (CH4), mis on õhust kergem, tuleohtlik gaas. Puhas metaan on värvitu ning lõhnatu, kuid võimalike lekete kergemaks tuvastamiseks on sinna lisatud väikeses koguses lõhnaaineid, mis muudab ta inimesele kergelt tuvastatavaks. Kuna maagaas on õhust kergem, siis lekke korral tõuseb gaas üles ning täidab esmalt laealuse ruumi, sõluvalt konkreetse ruumi õhu liikumise eripäradest võib metaan liikuda ka külgsuundades.
Miks lõhna tunda ei ole?
Mõnikord võib maa-alustes gaasijuhtmetes toimuda gaasileke, mille tagajärjel tõuseb gaas üles maapinnani. Selle liikumise käigus filtreerib pinnas gaasist välja lõhnaosakesed, mistõttu ei ole gaasileket enam lõhna järgi tunda ning on vajalik spetsiaalse gaasianalüsaatoriga lekke tuvastamine.
Väikestes kogustes on metaan inimesele küll kergelt narkootiline, kuid üldiselt ohutu. Oht tekib, kui metaan täidab juba 10 protsenti või rohkem ruumist. Selline kontsentratsioon tekitab inimestes unisust, kehva enesetunnet ja kerget peavalu. Kui metaani konsentratsioon tõuseb 20–30 protsendi juurde, tekitab see inimestele juba eluohtlikku hapnikupuudust sissehingatavas õhus ning võib kaasa tuua lämbumise.
Vedelgaasi peamine koostisosa on propaan (C3H8), mis on õhust raskem. Ka propaan on tuleohtlik lõhnatu ning värvitu gaas, millele on lisatud lõhnaaineid, et võimalik leke oleks inimesele kergelt haistetav. Kuna propaan on õhust raskem, siis vedelgaasi lekke puhul täituvad gaasiga kõigepealt ruumi alumised kihid, süvendid ja keldrid. See paneb lekke korral ohtu pigem alumised korterid.
Propaan ei ole bioloogiliselt aktiivne ning inimkeha propaani ei seo, mistõttu gaas ise meile mürgine ei ole. Liialt kõrge propaani kontsentratsiooni korral väheneb õhus hingamiseks vajaliku hapniku osakaal ning võivad tekkida hapnikuvaegusest tingitud sümptomid või tõsine lämbumisoht.
Nii metaani kui ka propaani puhul on suuremaks ohuks lekke korral tuleohtliku gaasi segunemine õhus oleva hapnikuga. Selle tulemusel tekib väga kergesti süttiv segu, mis tikust või sädemest süttimise tagajärjel võib põhjustada gaasiplahvatuse ja tekitada suurt kahju.
Kuidas tuvastada vingugaasi?
Vingugaas on sarnaselt majapidamisgaasidele lõhnatu ja värvitu. Kuna vingugaasi ei transpordita kontrollitult meie kodudesse, vaid see tekib ootamatult mittetäielikul põlemisel, siis puudub ka võimalus sinna täiendavaid lõhnaaineid lisada. Selle tulemusena on mürgine vingugaas inimesele tuvastamatu, mis muudab selle eriti ohtlikuks.
Erinevalt majapidamisgaasidest, mida keha ei omasta, seob veri vingugaasi sarnaselt hapnikule, mis tähendab, et juba väikestes kogustes vingugaasi on inimesele ohtlik. Vingugaasi seob veres hemoglobiin, mille tavapäraseks ülesandeks on hapniku transportimine. Kui hapniku asemel viiakse kehas laiali hoopis vingugaasi, siis süveneb hapnikupuudus kehas väga kiiresti, mille tulemusena tekib vingugaasi mürgistus.
Vingugaas võib tekkida ka majapidamisgaasi mittetäielikul põlemisel, kui gaasipliit on valesti reguleeritud või gaasiboiler ei saa piisavalt põlemiseks vajalikku hapnikku, sest on paigaldatud kinnisesse kappi. Põlemise protsessi käigus kaotavad gaasid ka neile lisatud lõhnaained, seega on ohtlik vingugaas tuvastatav vaid vingugaasianduriga. Kindlasti tuleb gaasiseadet kontrollida kui põlemisel tekkiv leek on kollane. See on märk, et kõik eralduv gaas ei põle ära – täielikul põlemisel on leek sinine.
Andur on kohustuslik – aega paigaldamiseks on aasta lõpuni
Erinevate gaaside lekete tuvastamiseks on vajalik omada erinevaid andureid, mis on mõeldud spetsiaalselt antud gaasi olemasolu kindlaks tegemiseks ning paigaldatud vastavalt tootja juhistele, mis arvestavad tuvastatava gaasi eripäradega (tihedus, käitumine, tõenäoline lekke- või tekkekoht).
Alates 1. märtsist on lisaks korstnaga ühendatud gaasikütte seadme omanikele vingugaasi andur kohustuslik ka kõikides tahkekütteseadmega hoonetes. Aega paigaldamiseks on kuni 2021. aasta lõpuni. Aga meie soovitame paigaldada andur esimesel võimalusel, sest vingugaas, nagu eelnevalt räägitud on lõhnatu ja värvitu, seega muid vahendeid kui vingugaasi andur selle tuvastamiseks ei ole.
Nublu suitsu- ja vinguandur sobib vingugaasi avastamiseks väga hästi, sest tuvastab just nimelt vingugaasi, mitte majapidamisgaasi. Loe täpsemalt Nublu ja vingugaasi tuvastamise kohta siit.
