Viimase kümne aasta jooksul on 77 tuhat eestlast pidanud koju tulles avastama, et kutsumata külaline on sisse murdnud. Suur osa ohvritest ütleb, et kõige hullem on emotsionaalne kahju. Sissemurdmine võib jätta nende vaimsele tervisele jälje kogu eluks.
Tõsised vaimsed kahjud
“Sissemurdmine võib tekitada traumeeriva kogemuse, millega kaasneb stress ning kui inimene sellele tähelepanu ei pööra, siis võib tal tekkida hiljem kas depressioon, ärevushäire või posttraumaatiline stressihäire (PTSH),” tõdes Ohvriabi ennetusteenuste osakonna põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova.
Isegi kui inimene arvab, et kõik on hästi, ei pruugi ta aimatagi, et on tegelikult sügavalt traumeeritud. “Seda just sissemurdmise puhul – inimene ei näe vargust ise pealt ning arvab, et olukord ei olegi tema jaoks nii hull,” märkis Jevdokimova, ja lisas, et enamasti mõeldakse ennem kindlustusfirmale kahjupaberite esitamisele kui sellele, et ka endaga oleks vaja tegeleda. “Kui materiaalne kahju hüvitatakse, siis võibki tunduda, et nüüd on kõik korras ja rohkem ei ole vaja teemaga tegeleda.”
Mõni aeg hiljem saab inimene aru, et on muutunud: ta ei tunne end enam koduski turvaliselt, ei saa öösel tundigi magada ning võib muutuda paranoiliseks. “Ta kuulatab pidevalt, kas uks on lahti tehtud ja mõtleb, et keegi sammub taaskord koju sisse,” tõi Jevdokimova näite.
Elamine pidevas hirmus
Geenius rääkis 86aastase sissemurdmise ohvriks langenud Helgaga (nimi muudetud – toim.). “Ega minult midagi erilist võtta ei olnudki, aga seest on nii paha olla, et ma ei teagi, mis nüüd teha,” kurtis vanadaam. “Kõik oli segi paisatud, riiulid välja tõmmatud, et kohe hirmus hakkab. Mõtlen kogu aeg, et äkki tullakse uuesti.” Küsimuse peale, kas daam ka ohvriabiga ühendust plaanib võtta, vastas Helga, et sellele ta mõelnud ei olegi.
Ohver süüdistab ennast
Jevdokimova tõi välja, et mitmel juhul otsivad ohvrid ka põhjuseid, kuidas selline asi juhtuda sai ning süüdistavad hoopis iseend. 29aastane Robin rääkis, et tema koju on murtud sisse lausa kahel korral. Juhtumid toimusid 12-aastase vahega Kristiine 1. korruse korteris. “Osaliselt olime mõlemas episoodis süüdi, sest jätsime hooletusest akna lahti,” tunnistas Robin. Ohvriabisse noormees ega tema perekond ei pöördunud. “Me ei pidanud seda eriti tähtsaks,” märkis Robin.
Abi on, aga seda ei kasutata
Kui jätta iseennast tähelepanuta, võivad minna asjad nii kaugele, et lõpuks saab aidata ainult psühholoog või psühhiaater. Selles asemel tuleks kohe alguses ohvri- või kriisiabi telefonile helistada.
“Jaga enda muret spetsialistiga, räägi, mis juhtus ning vajadusel suunatakse juba edasi ohvriabi töötaja poole. Kõige enam vajavad inimesed tegelikult lihtsalt ära kuulamist ja mõistmist,” sõnas Jevdokimova.
Psühholoogiline abi on ohvrile kusjuures tasuta – kõik kulud hüvitab sotsiaalkindlustusamet. Abi saab kannataja ise ja kaks tema pereliiget. Kui seda kõike on inimese jaoks alguses liiga palju, võib helistada ka anonüümselt vaimse tervise 24/7 tugiliinile 116 006.
Kõige targem on probleemi ennetada
Selleks, et asjad üldsegi unetute öötundide, depressiooni või ärevushäireni ei jõuaks ja inimene end oma kodus päriselt ka turvaliselt tunneks, saab nii mõndagi ise ära teha. Üks võimalus on paigaldada koju AIKO nutikas koduvalve, mis aitab turvatunnet suurendada.
Nutikas süsteem toimib läbi telefonirakenduse – paari puudutusega saad kodu valvestada ja süsteemil silma peal hoida ning rakendus teavitab sind kiirelt kõigist häiretest ja võimalikest tõrgetest. AIKO kaitseb su kodu sissemurdmise, tuleohu ja veelekke ohu eest ja tagab sinu meelerahu.
Kui oled juba sissemurdmise üle elanud ja tunned, et sul on vaja enda muret jagada, siis tee seda julgelt. Rohkem infot leiad SIIT.
