Eksperdid on juba praegu öelnud, et koroonaviirusest tingitud hirm ja piirangud võivad suurendada majapidamiste ebakindlust ning palgakasv võib aeglustuda enam kui seda ootasime.
See omakorda võib vähendada nõudlust kinnisvara järele ning tähendada ka hindade kasvu järsku pidurdumist või koguni langust. Mõju hinnatakse küll esialgu lühiajaliseks, aga neis, kel plaan kinnisvara müüki panna, tekitab olukord paratamatult küsimuse – müüa või mitte?
Olukord probleemne
Kuna Eestis on kehtestatud eriolukord ning lähikontakte soovitatakse vältida, on kinnisvaratehingute tegemine probleemne. Küsimusele, kas seoses eriolukorraga on kinnisvara hinnalangus vältimatu, vastab Domus Kinnisvara vanemkonsultant Agur Tammistu, et hinnad ei lange lihtsalt seetõttu, et on eriolukord.
“Kinnisvara hindasid saavad mõjutada mitmed tegurid, esimeseks näiteks pankade edasised tegevused laenude väljastamisel. Ja mingil määral võib pikemas perspektiivis siiski suureneda pakutavate objektide hulk, mis võib hindu veidi korrigeerida, aga seda pigem üürikinnisvara segmendis,” selgitab Tammistu.
Müüa või mitte?
Kui inimesel on olnud plaanis kinnisvara müüa, kas on mõttekas seda praegu teha? Või peaks müügi näiteks eriolukorra lõppemiseni edasi lükkama?
Tammistu ütleb, et kui oli plaanis kinnisvara müüa, siis ei tekkinud plaan ilmselt sellest, et majanduses on kõik hästi ja hinnad tõusuteel. Pigem sellest, et oli vajadus müüa ning see vajadus ei muutu lihtsalt päevapealt.
“Kui vaja, siis tuleb müüa ja kui vaja, siis tuleb osta. Kui aeg muudab hindasid, siis muutuvad ka finantseerimisvõimalused, mis võivad olla pöördvõrdelised näiteks kinnisvara hinnalangusega. Ehk siis hind langeb, aga raha läheb kallimaks,” on kinnisvaraspetsialisti seisukoht.
Olukord võib mõjutada üüriturgu
Soovitus, et müügiga oodata ei ole vaja, kehtib nii korterite kui ka majade puhul. Ostetakse ju kodu, mitte korterit või maja. Küll võib hetkeolukord mõjutada investeeringu eesmärgil kinnisvara soetamist ning lühiajalise üürimise teemat. Näiteks võib tekkida vajadus minna lühiajalise üüriteenuse pakkumiselt üle pikaajalisele üürile, kus tootlus ei pruugi aga olla võrdväärne lühiajalisest üüriteenusest saadud tuluga.
