Kahe aasta eest jõustus uus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus. Lähtudes sellest peavad maaklerid ning notarid teatud väärtusega tehinguid tehes laskma oma klientidel täita rahapesuankeedi. See võib esmapilgul tunduda üsna hirmutav, kuid tegelikult ei ole seda vaja karta. Vähemasti mitte siis, kui südametunnistus puhas.
Ankeet tuleb täita siis, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot
Uus Maa kinnisvarabüroo jurist karlis Kolk selgitab et seaduse kohaselt peavad kohustatud isikud (näiteks maaklerid, notarid) kohaldama hoolsusmeetmeid (ehk laskma täita rahapesuankeedi), kui tehingu väärtus on üle 15 000 euro või sellega võrdväärse summa muus vääringus.
Ankeedi täitmine ei sõltu sellest, kas rahaline kohustus täidetakse tehingus ühe maksena või mitme omavahel seotud maksena kuni üheaastase perioodi jooksul. Ehk kui müüja müüb näiteks aasta jooksul kaks objekti, mille väärtus eraldi on alla 15 000 euro, kuid ühiselt üle 15 000 euro, tuleb summa ületamisel täita ankeet.
Lisaks tuleb ankeet täita, kui on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, hoolimata ükskõik millisest seaduses nimetatud mööndusest, erandist või piirsummast.
Rutiinne ankeet
Rahapesuankeedi täitmine notaris või maaklerlepingut sõlmides on rutiinne protsess tagamaks, et tehing oleks kõigile osapooltele turvaline.
Karlis Kolk nendib, et Uus Maa praktikas on ette tulnud isegi juhus, kus üks advokaat keeldus rahapesu ankeeti täitmast, kuna leidis, et maakleril ei ole sellist infot vaja. Samas on maaklerile pandud seadusega kohustus vastavaid andmeid koguda ja kliendi tausta kontrollida. Vastasel juhul ähvardab maaklerit trahv üsnagi suures summas.
“Notaris peavad ankeedi täitma nii ostja kui ka müüja. Maakleril on kohustus lasta ankeet täita üksnes isikul, kellega tal on maaklerileping Tavapäraselt on selleks müüja, harvem ostja,” selgitab Kolk.
Miks tuleb ankeet täita müüjal?
Kolk ütleb, et on ilmselt tavapärane eeldada, et üksnes pahatahtlik ostja saab raha pesta, sest temal on tehingus räpast raha, mille eest ta soovib kinnisvara soetada ja seeläbi raha pesta.
Tegelikkuses on rahapesuskeeme mitmeid ja nende mõistmine võib ausale kodanikule osutuda üsna keerukaks. Nii võib ka müüja läbi objekti müügi teha rahapesu. “Näiteks võib liikuda teatud summa müüjale „leti alt“ ehk mitteametlikke kanaleid pidi, mida müüja ei deklareeri. Või siis kinnistusraamatu järgi on objekti omanikuks üks isik, kuid reaalselt on tegemist „tankistiga“, kes annab tehingust saadud raha üle tegelikule kasusaajale, kes jääb anonüümseks,” toob jurist näiteid. Seega on igati asjakohane, et ka müüja tausta kontrollitakse.
Ankeedi täitmine on vaid üks osa rahapesu tõkestamisest. Tegelikkult tuleb ankeedis esitatud andmeid ka kontrollida ja kui tehinguni jõudmise jooksul tekib maakleril või notaril rahapesu kahtlus, siis tuleb võtta ette täiendavaid meetmeid, et seda takistada.
“Maaklerile on kliendi kontrollimise kohustus määratud eelkõige seetõttu, et tema näeb reaalselt ka seda, kuidas tehingusse jõutakse ja kuidas osapooled tehingueelselt käituvad,” ütleb Kolk. Notar aga näeb osapooli alles tehingu sõlmimisel. Seega maakleril on tehingu osapooltega lähedasem kontakt, kui notaril.
Kui südametunnistus on puhas, pole ankeeti vaja peljata
Karlis Kolk nendib, et need, kes rahapesuga ei tegele, võivad kõnealuse ankeedi kindlasti südamerahus täita. Andmeid töödeldakse üksnes rahapesu tõkestamise eesmärgil ja kui keegi peaks neid ilma kliendi nõusolekuta kasutama teistsugusel viisil, siis on andmete ebaseadusliku töötlemise eest ette nähtud ka sanktsioonid.
“Andmekaitseseadusega on ette nähtud üsna karmid nõuded, kuidas andmeid peab hoidma, seega isikuandmete leket ei tohiks klient kindlasti karta, eriti kui teenust osutab väärikas kinnisvarabüroo,” kinnitab Kolk.
