Kui kinnisvaramüüja võib heal juhul pääseda vaid notarilepingu sõlmimisest tingitud väljaminekuga, siis ostjale tähendab kinnisvara soetamine pisut rohkem asjaajamist. Millega täpsemalt arvestama peaks, selgitab kinnisvaramaakler Mart Oksa.
Lihtne otsida
Ostja perspektiivist vaadates on vaja kõigepealt otsustada, kas tellida kinnisvara leidmiseks teenus kinnisvarafirmalt või otsida endale kinnisvara ise.
Ostja jaoks on tehtud kinnisvara leidmine väga mugavaks: oma soovid saab edastada kinnisvaraportaalide andmebaasidesse, kust hakkavad tulema teated talle sobivate parameetritega pakkumiste kohta.
“Ka valdav enamus müügisolevast kinnisvarast on täna suuremates kinnisvaraportaalides nähtavad, mistõttu enamik ostjaid tegeleb kuulutuste otsimisega ise,” selgitas Mart Oksa.
Kui ostja soovib kodu otsida ise, võivad esimesed kulud tulla alles siis, kui sobiv objekt on leitud ja välja valitud.
“Ostja jaoks, kes ise ehitusvaldkonnast suurt midagi ei tea, oleks kindel alati kutsuda keegi teadja objekti üle vaatama. Kui seda enda tutvusringkonnast võtta ei ole, on võimalik sedasorti ekspert ka tellida,” soovitas kinnisvaramaakler.
“Kui plaanis on osta eramaja, siis on alati soovitatav tellida ka ehitusekspertiis, kust tulevad välja lisainvesteeringuid nõudvad aspektid, millega peaks antud kinnisvara ostes arvestama,” ütles Oksa.
Broneerimisleping tagab kindlustunde
Kui otsus tehtud, seisab ostja valiku ees, kas sõlmida broneerimisleping, notariaalne võlaõiguslik leping või leppida muul viisil müüjaga kokku, et edasiste sammude tegemiseks müüja objekti teistele ei paku.
“Esimesed kaks varianti on jälle seotud väljaminekutega, viimasel variandil jääb aga suurem risk, et kokkulepped ei pea ja ilmub välja keegi, kellega müüja kiiremini või tema jaoks parematel tingimustel asi kaubaks tehakse,” rõhutas Mart Oksa.
Broneerimislepingute sisu osas tuleks jälgida, et selles ei oleks eellepingu tunnuseid, kuna vastasel juhul võib see muutuda õigustühiseks. “Eelleping, kus märgitakse ja lepitakse kokku ostu-müügi tingimused, tuleks sõlmida kindlasti notariaalselt,” ütles kinnisvaramaakler.
Järgmised sammud
Kui selles sammus on kokku lepitud, vajab järgmisena lahendamist hindamisakti küsimus. Kui ostja soovib kaasata ostuprotsessi ka panga finantseeringut, tuleks tellida ostjal ostetavale kinnisvarale hindamisakt.
“Hindamisakti maksumus oleneb sellest, millise kinnisvaraga on tegu, kus see asub ning paljust muust. Siiski arvestada tuleks paarisaja euroga,” rääkis Mart Oksa.
Panga finantseeringu kaasamisel on ostjal võimalik kasutada omafinantseeringut või lisatagatist. Viimase puhul tuleb samuti tellida hindamisakt.
Viimane samm ostja jaoks olekski kohtuda koos müüjaga notaris ning vormistada notariaalne ostu-müügitehing, mille kulud jagatakse siis tavapäraselt võrdselt, ostjal tuleb peale tehingut tasuda ka riigilõiv omanikukande muutmise eest.
“Kui ostja kaasab tehingusse panka, tuleb lisaks arvestada ka hüpoteegiseadmise notaritasud ja riigilõivu, mis on siis ostja kulu,” ütles Oksa. Veel üks kulu, millega pankade kaasamisel arvestada tuleb, on laenulepingu tasu pangale.
Ostja jaoks lisandub notaritasudele riigilõiv. “Juhul kui ostja peab tehingusse kaasama ka panka, peab arvestama hindamisakti või aktide kuluga, soovi korral ehituseksperdi tasuga ning hüpoteegi seadmise notaritasude ja riigilõivuga,” selgitas kinnisvaramaakler.
“Ostja saab vältida broneeringutasusid, mis on väga mõistlikud, kui ostja ostabki kinnisvara omafinantseeringu eest ja osapooled saavad minna kohe notarisse ostu-müügitehingut vormistama,” ütles Mart Oksa.
