Märtsi viimasel päeval oli lumi sulanud ja metsaalune roheline. Oli pühapäeva pärastlõuna ja me olime kuueaastase corgi cardigan Mukiga metsas pikemal jalutuskäigul, kui järsku hakkas lund sadama. Jõudsime läbi märja lörtsi auto juurde, aga koer ei suutnud esimest korda elus autosse hüpata. Teisel katsel see siiski õnnestus ja sõitsime koju.

Metsas olin märganud, et koera kõht pole korras ja arvasin, et äkki sellepärast on ta nõrk. Kui aga õhtul õue läksime ja Muki imelikult kõndis, siis helistasin kiirabisse. Seal soovitati koerale Espumisani anda ja paluti uuesti helistada, kui seisund viletsamaks muutub. Varahommikul ärgates leidsin koera, kellel tagajalad ei liikunud. 

Sõitsime kiirabisse, kus arst kontrollis Muki tagakäppade tundlikkust ja tegi seljast röntgenpildi. Pildil oli kõik korras, aga arst aimas, et probleem on seljadiskiga, mida röntgen alati ei tuvasta.