Enim tüütab poodides toimuv

Sama ei arva ta aga poodide jõulukampaaniate liigvarajase alguse kohta. “Sageli manitsetakse kingitustega kiirustama ja siis tekibki tunne, et nüüd jään küll hiljaks ja, et kõikidel teistel on kingitused juba ostetud. Mulle piisaks täiesti, kui jõulukaup ilmuks poelettidele alates esimesest advendist. See liiga varane jõulumeeleolu kunstlik esilekutsumine tekitab segadust. Jõulud muudkui tulevad ja tulevad ja kui nad lõpuks kohal on, siis on kõigest jõululikust juba nii villand, et ei taha enam ei jõululaule kuulda ega kuulda sõna “kingitused”,” räägib Sooväli.

Ta on seda meelt, et head asja ei tohi olla liiga palju, muidu ei oska inimesed seda enam hinnata. “Ma saan ju väga hästi aru, et kõik poed tahavad pühadest kasu lõigata ja võimalikult palju müüa aga see on ületanud igasugused piirid. Jõuludest on saanud tohutu ostufestival. Kodudessegi tuleks justkui igal aastal uued kaunistused panna. Aga mida teha vanadega? Jõulud, mis peaks olema õnnis aeg, mil elu üle järele mõelda, teistele midagi heaed soovida ja teha, on muutunud suurimaks tarbimistralliks,” sõnab Sooväli.

Sooväli kodus algas jõuluootus esimese advendiga: just siis kaunistati ära maja ja kõige armsamad olid kõige vanemad ehted, mis olid pärit vanavanavanemate, vanaemade ja ema-isa lapsepõlvest. “Neljal pühapäeval põletati küünalt ja veedeti pere keskel tavalisest rohkem aega. Suuremad pühadetoimetused algasid toomapäeval, 21 detsembril. Siis tehti suurpuhastus ja valmistati juba jõuluroogasid. Kuusk toodi meie peres alati jõululaupäeva hommikul. Tänapäeval seisab kuusk paljudel pool aastat ehituna toanurgas. Pidulikkuse vastu pole mul midagi, aga minu jaoks kaob pühalikkus ära, kui midagi liiga palju saab,” arvab ta.

Mõistlik on alustada vähehaaval

Ka sisekujundaja ja Saaremaise sisustuspoe Höme omanik Brette Lepik ütleb, et see, millal kodu kaunistamisega alustada, on väga hea küsimus, mille üle temagi juurdleb. Enda kogemusest tõdeb ta, et küünlad, lambanahad ja natuke sädelevamad detailid on novembri teiseks nädalaks üldiselt juba välja võetud, kuid päris sajaprotsendiliselt jõululainele häälestumiseks on ka tema jaoks veel liiga vara: päris jõuluaeg algab ikkagi esimesest advendist.

“Kuuse toome tavaliselt umbes nädalake enne jöulu ja siis kaunistame ka ülejäänu ära. Samas väikeseid valguskette vöiks juba kas vöi praegu panna, sest öues on ju pime ja see toob mönusat soojust tuppa. Ma pean ütlema, et kohe, kui algas november, hakkasid juba näpud igasuguste pärjakeste ja kuldsete asjade külge!” räägib ta.

Neile, kes natuke nagu tahaks ikka juba miskit välja seada, soovitab Brette kuldseid aksessuaare, neutraalsetes toonides sooje pleede, rohelisi taimi ja täpiks i-le mõnus punane lõhnaküünal. Brette lemmik on siin Võhma Valgusevabriku punase apelsini hõnguga küünal.

Kindlasti tuleb kaunistamisega piiri pidada ja kodu ehtimisel pidada meeles teada-tuntud tõde: vähem on rohkem. “Tasub ikkagi jääda oma tavapärase stiili juurde ning lihtalt lisada komplimendiks natuke niiöelda pidulikumaid aksessuaare,” ütleb Brette.

Võta esivanematest eeskuju

Jõuludega piiri pidamiseks on hea võimalus eeskuju võtta esivanematest. 18. ja veel 19. sajandigi jõulud erinesid tänastest totaalselt, kuid see ei tähenda, et pühi poleks hinnatud, pigem vastupidi: kuna argielu oli palju raskem kui praegu, oodati jõule kui võimalust hingetõmbamiseks rohkemgi kui täna. “Jõulupühad olid aastas praktiliselt ainus aeg, mil sai natuke hinge tõmmata, puhata, rõõmustada ja niisama muretult olla.

Lapsed ootasid jõule eriti kannatamatult, sest just nende pühade ajal võisid nad ise toidulaualt oma käega meelepäraseid roogasid haarata. Muul ajal jagas peremees perele süüa ja kuna lapsed tegid rasket füüsilist tööd kõige vähem, siis anti neile ka kõige vähem toitu,” räägib Sooväli.

Jõulud olid tema sõnul toona kogu perele tõeline rõõmuaeg, mil töödest toimetati ainult hädavajalikke tegemisi, süüa võis nii palju, kui süda lustis, seejuures ka liha ja vorsti ja valget saia, ühesõnaga niisuguseid asju, mida igapäevaselt ei saanud. “Õhtuti võis kauem üleval olla, mängida värsketel maha laotatud õlgedel jõulumänge ja magada ning lihtsalt puhata. Ühesõnaga jõulud olid ka vanadele eestlastele väga olulised,” ütleb Sooväli.

See aga ei tähendanud, et jõuludeks oleks hakatud väga varakult ettevalmistusi tegema, sest selliseks asjaks polnud suure töötegemise kõrvalt aega. Jõuluaeg algas vanadel eestlastel 21. detsembril: siis tehti kodudes suurpuhastus, mustusest tehti koos õlgedega Tahma-Toomas ja see viidi kodust välja, et pererahvas terve aasta ikka virk ja kraps oleks.

Kui kõik oli puhtaks tehtud, asuti kaunistama: lakke riputati viljakõrtest või pilliroost tehtud jõulukroon, see ehiti lõngatuttide ja riideribadega. Tuppa toodi värsked jõuluõled, et rehetoas oleks valgem ja puhtam koht jõulumängudeks. Seinale riputati värvilisi lõngatutikesi ja pohlavarsi.

“See kõik tegi elamise-olemise pidulikumaks ja rõõmustas pererahvast. Põletati ka just jõuludeks hoitud lambarasva küünlaid. Samas oli neil elementidel ka kaitsemaagiline eesmärk, sest jõuluajal, mis oli ikkagi muistne talvine pööripäev kolasid ringi kurjad vaimud ja paharetid, keda need kaunistused ära peletasid. Ka jõulutoite hakati valmistama just toomapäeval. Topiti vorste, õlu pandi käima ja küpsetati jõululeiba.

Kindlasti pandi selga puhtad riided. Kuuske sel ajal veel ei toodud, need levisid Eesti maapiirkondades alles 20. sajandi alguses ja esialgu riputati kuused hoopis lakke,” selgitab Sooväli.