Rubriiki toetab
- Otsid uut kvaliteetset kodu?
- Tutvu meie korterite valikuga!
- Vaata lähemalt!
Tallinna vanalinn kui Eesti kinnisvaraturu kroonijuveel on kirgi kütnud aastakümneid – kas see jääb odavalt üle võõbatud turistide turuplatsiks, kohalike joomaurkaks või erakordseks elukeskkonnaks? Või kas on ehk ka hübriidfunktsionaalsus võimalik?
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman meenutab, et eriti teravalt hüppas see küsimus lauale koroonakriisi ajal, mil Tallinna vanalinn oli sama tühi kui mõni Hiina majandusbuumi ajal kiirelt valmis klopsitud kummituslinn, kus majad küll olid olemas, aga inimesi mitte eriti. Mõnus oli jalutada seal küll, aga üsna igav ka, sest kõik ärid olid kinni ja isegi kausitäit suppi polnud võimalik kuskilt osta.
Selleks, et Vanalinna asumi dünaamikast paremini aru saada, tuleks teha kiire pilguheit ajalukku. Jätame keskaja rahule, kuid nõukaaega tasub siiski sisse vaadata. Toona oli suur hulk Tallinna vanalinna elamufondist amortiseerunud ja sealseid elamispindu jagati väga suures osas mõne järjekordse preemia raames kohalikele kultuuritegelastele – kirjanikud, kunstnikud ja muud andekad inimesed. Kaubandus lokkas täies hoos, alates Aia tänaval asuvast poolelitaarsest Kaubahallist kuni Raekoja platsil asuva „Melodia“ plaadipoeni (sic!), sinna vahele mahtusid kingsepad, kinod, pudipoed ja loomulikult ka üle linna kuulsust kogunud gastronoomiakauplused. Õnneks oli võõral võimul nii palju oidu, et ajaloolist pärandit mingiski osas säilitada ja autentset õhkkonda püüti kord aastas Vanalinna Päevade raames terve Eestiga jagada.
