See erilisus kajastub ka mõisatehingute väikeses arvus ja faktis, et mitte iga tulevane mõisaomanik ei pruugi hakkama saada kohustustega, mida selline ost talle kaasa toob.

Paar tehingut aastas

Eestis on dokumenteeritud u 1300 mõisa. On karja-, rüütli- ja kirikumõisad ning nende juurde kuuluvad abihooned, mis asetsevad tavaliselt peahoonest veidi kaugemal. Kõige rohkem on Eestis rüütlimõisaid, mis kuulusid valdavalt eraomanikele, kes omasid privileege ja õigusi, milleks olid näiteks kohtu- ja politseivõim, jahiõigus, luba pruulida õlut ja keeta viina, pidada kõrtse ja veskeid.

Kui omal ajal püsisid mõisad ühe perekonna käes sajandeid ning müügi korral liikusid mõne teise suguvõsa kätte, siis tänapäeval on mõisad vabaturul ning ostjaiks kõige erinevamad inimesed, sealhulgas paljud välismaalased.

Igal aastal vahetab omanikku paar üksikut mõisa. Näiteks 2014. aastal müüdi Hatu ja Nabala mõis, 2016. aastal Otimõis Saaremaal, 2019. aastal Pirgu ja Kiviloo mõisad ning 2020. aastal Padise mõis. Hinnad on jäänud vahemikku 40 000 – 1 500 000 eurot. On olnud ka aastaid, kus pole müüdud ühtegi mõisa.

Alates 2021. aastast kuni tänaseni on ära müüdud suuremaid kapitaalmahutusi nõudvad mõisad hinnavahemikus 50 000 – 250 000 eurot, mille hulgas on näiteks Mäo, Mündi ja Abja mõis.

Täna on üle Eesti pakkumises u 20 mõisakompleksi, neist on Kinnisvarabüroo Uus Maa vahendada maaliline Ohtu mõis Harjumaal, Saaremaa vanim mõis Oti, Raplamaa pärl Loodna, Järva maakonnas asuvad Norra ja Seidla mõis ning Haanja kuppelmaastikul paiknev Kõrgepalu mõisakompleks.

Mõis toob palju kohustusi

Miks siis on mõisate müük nii aeganõudev ja õiget ostjat tuleb kaua oodata?

Mõisahäärberid, nende kõrvalhooned ja -pargid on kultuurimälestised, mis tähendab muu hulgas ka teatavaid piirangud ja reegleid, mida järgida. Eelkõige on nendeks täpsed juhiseid, kuidas hooneid renoveerida.

Näiteks tuleb kõik olemasolev vana säilitada, või kui detailid on hävinud, asendada samaväärsetega. Hoonete välisviimistluse värvigamma või siseruumide maalingute ja ornamentide puhul on nõutavad kindlad iseloomulikud toonid, mis jäävad just hoone ehitamise aega. Küttelahenduse ja lisandina hoonetel pole laialt levinud õhksoojuspumbad samuti lubatud.

Ka lisahoonete ehitamine on keeruline. Need tuleb mahutada säilinud varemetele ja vundamentidele.

Tänaseni on mõisaparkides säilinud ka haruldasi puu- ja põõsaliike, mida terves Eestis võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Näiteks Konuvere mõisapargis on selleks Tatari künnapuu ning just sellepärast on iga puu ja känd loetud ja kaitse all.

Muinsuskaitsespetsialistid on siinkohal omanikule abiks, sest nii riik kui ka me kõik oleme huvitatud, et ajaloolised ehitised ja neid ümbritsev miljöö säiliksid ning neid ka võimalikult palju korrastataks.

Kodu, hotell või kontserdipaik

Mõisa soetamine ei ole pelgalt emotsiooniost, see on ka investeering tulevastele põlvedele. Iga mõisnik peab arvestama, et tema õuele ei satu ainult sõbrad ja pereliikmed, vaid ka palju võõraid inimesi, kes soovivad tunda ajaloohõngu ja nautida ilusat miljööd. Sestap on paljud mõisahooned ja -kompleksid butiikhotellid, spaad, muuseumid või kontserdipaigad, sest hoone koduna kasutamine võib võõraste pilkude all olla häiritud.

Samas ei ole mõisa omale koduks kohandamine päris välistatud, sest üldjuhul on häärberid suured ja nii on täiesti võimalik rajada kodu ka ühte hoonetiiba.

Konuvere sai headesse kätesse

Aga tagasi algusesse. Kuidas läks siis Konuvere mõisaga?

Oma 16-aastase kinnisvarakogemuse põhjal tean, et igale objektile leidub ostja. Kõige olulisemad märksõnad on siinjuures hind, aeg, maakleri oskused ja teadmised ning kannatlikkus.

Mõisa müügiprotsess kestis kokku kolm aastat, kuni lõpuks, 2022. aasta suvekuumuses ütles oma jah-sõna ostja, kes oli kõik Konuvere mõisaga seonduva endale põhjalikult selgeks teinud ning teadis täpselt, kuidas sellist ajaloost pakatavat kompleksi üleval pidada.

Võin julgelt öelda, et see mõis sai väärilise ostja ning on igati hoitud.