Tegemist on teemaga, mis põhjustab üksjagu segadust nii üürileandjates kui ka üürnikes. Samuti on eri osapooltel omaette nägemus, kes ja kuidas vastutab.
Rendin õigusjuht toob tavapärase näite, kus üürikodus olev pesumasin lõpetab töötamise. “Üürileandja peab seda üürniku süüks, kuid hiljem juhtumit uurides selgub, et seade on ligi kümmekond aastat vana, mistõttu selle eluiga on lihtsalt läbi saanud.”
Veel räägib Lia Siht, et siseviimistluse puhul on raske anda üldiseid hinnanguid, sest kõik sõltub sellest, kui kaua on konkreetne objekt olnud üürniku kasutuses. “Kulumisjäljed, mida saab liigitada loomulikuks kulumiseks pärast paari-kolme aastast kasutusaega, ei ole iseloomulikud kolme kuu pikkusele üüriperioodile.”
“Mida loomulikuks kulumiseks kindlasti pidada ei saa, on üürniku isetegevus korteris, mis on tehtud ilma omaniku loata. Sinna hulka kuuluvad värvitööd, tapeetimine, seintele piltide või peeglite riputamine,” lisab ta.
Oma olemuselt tähendab loomulik kulumine eseme või keskkonna amortiseerumist, näiteks korteri siseviimistlus, tehnika ja mööbel. Sihti sõnul tasub teadvustada, et loomulik kulumine juhtub paratamatult kõigega ning ka parima tahtmise juures ei ole võimalik nende esialgset seisukorda igavesti säilitada.
“Üürileandja peaks mõistma, et tema kinnisvaraobjekt vajab mõne aja tagant remonti, kodumasin parandamist või mööbel väljavahetamist. See on üürileandjaks olemise kulu igakuise tulu kõrval,” ütleb õigusekspert. Näiteks üürikomisjon on ühes oma otsuses (11-1/82/16) leidnud, et pehme mööbel amortiseerub iga aastaga 10% võrra.
Loomuliku kulumise hüvitamise kord on seaduse vaates pigem uus teema, sest see jõustus alles 2021. aasta Võlaõigusseaduses. See võimaldab osapooltel kokku leppida, et pärast lepingu lõppemist tagastab üürnik eluruumi seisundis, kust on kõrvaldatud tavapärase kasutamisega tekkinud kulumine/halvenemine või üürnik kannab mõistlikul määral sellega seotud vajalikud kulud.