Kinnisvara

Jurist selgitab: mida üürnik teha saab, kui omanik levinud praktika kohaselt tagatisrahadega petab?

Foto: Pixabay

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 308 näeb ette, et üürileandja peab üürniku tagatisraha hoiustama eraldi kontol vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha. Sellest seadusepügalast peavad aga kinni väga vähesed üürikorterite omanikud – suurem osa pole sellest kuulnudki ja ammugi ei oska seda nõuda üürnikud. Kirjutasime sellest lähemalt SIIN.

Taolises olukorras tekib siiski mitu küsimust. Kui üürilepingus ei ole tagatisraha kohta kirjas, et see asub omaniku erarahast eraldi kontol ning kogub seal üürniku jaoks intressi, siis kas juba sõlmitud üürileping on sel juhul õigustühine ja üürnik võib nõuda uue ja korrektse lepingu sõlmimist omanikuga? Lahe Kinnisvara jurist Artjom Juuse ütleb, et sellisel juhul ei ole üürileping õigustühine ja see kehtib endisel kujul edasi. Kuid ta lisab, et see ei välista üürniku õigust nõuda üürileandjalt intressi maksmise kohustuse täitmist VÕSi vastavale normile tuginedes. “Intressinõude maksmapanemiseks ei pea olemasolevat lepingut muutma ega täiendama,” selgitab Juuse.

Mõnel juhul on üürileandjad aga tagatisraha intresside kogumise kohustusest teadlikud, kuid lasevad sellegipoolest kirjutada lepingusse punkti, mille järgi ei nõua üürnik tagatisrahalt intressi. Juuse sõnul on sellisel juhul tegemist seadusega vastuolus oleva tingimusega ja kehtima jääb endiselt seadusest tulenev regulatsioon intressi osas.

Mida aga teha siis, kui üürnik soovib juba sõlmitud üürilepingut tagatisraha punkti osas ümber teha – kas tal on õigus nõuda lepingu ümber tegemist VÕS § 308 alusel?

Juuse märgib, et üldjuhul seadusega reglementeeritud normide dubleerimiseks lepingus vajadust ei ole, kuna need kehtivad ka siis, kui neid lepingus otseselt kirjas ei ole. Ta märgib, et kuigi üürileandjal ei ole kohustust dubleerida seaduse sätteid lepingus, on poolte kokkuleppel see täiesti realiseeritav. “Kui üürnikul on vastav soov olemas, siis võib ta teha üürileandjale vastava lepingu täiendamise ettepaneku, ehkki tuleks arvestada asjaoluga, et see võib tekitada üürisuhetes konflikti ja lõppkokkuvõttes viia ka üürisuhete lõppemiseni,” lisab ta. Juuse soovitab konfliktsituatsiooni vältimiseks üürileandjat intressi teemal mitte tülitada niikaua, kuni selleks ei ole põhjust, näiteks siis, kui tagatisraha tagastamine muutub oluliseks üürilepingu lõppemisel.

Seaduses on kirjas, et tagatisraha intress määratakse kohaliku keskmise intressi järgi. Kui suur on vastav keskmine kohalik intress, seda reguleerib Juuse sõnul VÕS § 94 lg 1 – kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. “Seega üürisuhetes on kohaldatav kas seadusega kehtestatud (keskmiselt 0,02% päevas) või poolte kokkulepitud seaduses sätestatust teistsugune intressimäär (vastav tingimus peaks esinema lepingus),” täpsustab ta.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.