„Kõigepealt tuleks vaadata tehingu motiive, mis laias laastus jagunevad kaheks – oma kodu ost-müük ning muu kinnisvara ost-müük, kus polegi väga suurt vahet, kas seda tehakse ühekordselt või ettevõtlusena,“ ütles Sudarinen.

„Kui tehingut tehakse oma koduga, näiteks ostetakse uus või müüakse vana, et osta uus, siis muutub ajastus täiesti teisejärguliseks. Mängus on emotsioonid ning oma pereliikmete heaolu, mida rahasse ei olegi võimalik panna. Olgu ajad head või kesisemad, varuplaan peab alati olemas olema ja üle enda varju ei tasu laenu võttes kunagi hüpata. Aga kui rahakott lubab, siis hambad ristis mitme lapsega pisikeses korteris hinnalangust oodates võib juhtuda hoopis suurem õnnetus – pere võib vahepeal ära laguneda,“ selgitas Sudarinen.

„Lihtsalt sööti jäänud varade või investeeringute puhul kehtib veidi teistsugune loogika. Täna on turg üsna loid ja annab seetõttu häid ostuvõimalusi. Samas tuleb tõdeda, et suuremat sorti odavmüüki ei paista tulevat, mistõttu ei pruugi lihtsalt ootel oleva kinnisvara müümine olla tingimata vajalik. Taastumine turul saab olema küll rahulik, aga kui kinnisvara all oleva raha jaoks uut otstarvet välja mõeldud pole ning raha otseselt juurde ka vaja pole, siis mõne aasta pärast võib varaomanik meeldivalt üllatuda ja iseennast tänada, et ta oma vara rahaks ei teinud,“ rääkis ta.

„Lõpetuseks tahan lisada, et ehkki paljud proovivad kodu soetamise ja investeerimise ühendada, siis reaalsuses see ei tööta peaaegu mitte kunagi. Kodu on investeering küll, aga mitte investeering kinnisvarasse, vaid perekonda, õnnetundesse ja harmooniasse. Investeerimiskorteris saab omakorda elada küll, aga siis on sellel omakorda piltlikult öeldes Exceli maitse küljes. Hoidkem need kaks asja ikka lahus,“ lisas Sudarinen.