Kuigi Eesti ettevõtete töökeskkond on aasta-aastalt läinud paremaks ja tööandjate teadlikkus tööohutusest on tõusnud, siis läks eelmisel aastal 10 inimest tööle ning ei tulnud enam kunagi koju tagasi. Sel aastal on tööõnnetuse tagajärjel hukkunud kaheksa inimest. Need on kuiv statistika ja numbrid, mille taga aga on päris inimesed ja perede tragöödia.

Riik ja inspektorid ei jõua paratamatult kõikjale. Kinnisvarasektoris peavad juhtivad arendajad eeskujuks olema, sest meie loomegi suurimate tellijatena standardi, kuidas asju peab tegema.

Kogemus on näidanud, et erinevatel ehitusplatsidel liikuvad alltöövõtjad on hästi kursis, kus nõuab arendaja turvavarustust ja kus mitte. Meie või mõne teise vastutustundlikuma ettevõtte platsil tegutsemine võib tekitada isegi frustratsiooni, kui pidevalt turvanõuetega järel käiakse. Ühise kultuuri ja arusaamisteni on veel pikk tee minna. Soome ja Rootsi tööturult koju naasjad on sealt ka kaasa toonud parema tööohutuskultuuri, kui neid ka siin Põhjamaade tipptasemel nõuded ootaksid, on lootust järjepidevale muutusele paremuse suunas.

Sama oluline tööohutuskultuuri edendamiseks on tarbija suhtumine. Kliendil on küll õigus tootmise köögipoolest mitte huvituda, kuid inimlik oleks olla vähemalt siiski kursis, milliseid nõudeid on järgitud ning vajadusel hääletada rahakotiga. Teadmine, et minu kodu ehitamisest ei saanud keegi vigastusi ega pöördumatud kahju võiks ju olla koduostu kaalutlusprotsessi osa ning kvaliteedimärgiseks. Kliendi ja tarbija teadlikkus ning sellest suunitletud ostukäitumine annaks viimase tõuke, mis võibolla mõnel ettevõttel loomulikult tulevast vastutustundest puudu on.

Ehitusplatsid jäävad alati ohtlikeks töökeskkondadeks, see fakt ei muutu ka põhjalikke ohutusmeetmeid rakendades, mistõttu tuleb hoida pidevalt mõtlemine ja meeled teravad ning neid ohte teadvustada. Sest iga töötaja peaks õhtul tervena koju jõudma ning iga kodu võiks olla loodud ilma, et kellegi tervis on selle juures kannatanud.