Samas ei tasu ka äpardusi karta, sest miski ei õpeta paremini kui iseenda kogemus. Seda enam, et juhtunud ka on esikohameestel. Margo, kes jättis kontsentraadi etapi vahele ja alustas kohe linnastest, ei teadnud, et neid tuleks enne sisse panemist ka jahvatada. Ahtol on aga jutustada mõne aasta tagune vahejuhtum, kus jääksuhkru valearvestuse pärast tekkis pärast teist käärimist pudeli avamisel meeletu ülekeemine, mis meenutas veidi tulekustuti avamist. “Sain tunnijagu kööki pesta, vahetasin mõned laepaneelid ja ise olin samuti läbimärg. Natuke tekkis, see tunne, et oli nüüd seda kõike vaja,” tunnistab Ahto, kes jõudis aga õige pea järeldusele, et oma hobist ta siiski ei loobu.

Katseta maitsetega

Kel juba õlletegu edeneb, võib hakata maitsenüansse otsima. Mida kõike võib õlle sisse panna? Margo, kes jäänud pruulimises truuks pigem kangete õlledele, on katsetanud pihlaka, kirsi, jõhvikate ning leedrimarjadega. Kasutanud ka vaarikaoksi, datleid, isegi rosmariini. “Siin sõltub kõik fantaasiast ja pruulija maitse-eelistustest. Panna võib marju, puuvilju, taimi, kuusevõrseid. Olen kuulnud, et tehakse isegi seentest, porgandist või peedist. Viimasel olevat kuulduse järgi natuke borši maitse.”

Ise on ta maitsenud näiteks küüslauguõlut. “Meenutas küüslauguleiba,” kirjeldab Margo. “Komponentide lisamisega on risk, et mõnele ei pruugi just see maitse meeldida. Mul on endal olnud juhus oma eelmise aasta võiduõllega “Nõiapuu” – ühele mu tuttavale ei maitsenud see absoluutselt!” Sellest hoolimata meeldib Pärnu koduõllemeistrile katsetada ja tema õlled ongi pigem keelepäral mekutamiseks ning aeglaseks rüüpamiseks. “Ma teen ühte retsepti 1-2 korda. Seejärel proovin juba midagi uut. Minu jaoks see ongi asja mõte – otsida ja nautida maitseid, nii nagu toiduvalmistamiselgi.

Ahto Saks kinnitab, et põhjuseks, miks tema koduõlut ajama hakkas, oli just suurtootjate toodangust selgelt eristuv ja hea maitse. “Tollal ei olnud käsitööõllede buum alanud ning väiketootjaid eriti veel ei olnud,” viitab ta, et nüüdsel ajal leiab ka poelettidelt juba nii palju erinevaid jooke, et ei jõua ära proovida. Aga isetegemise rõõm on ikka kõige suurem, eriti kui juba välja tulema hakanud ja esimesed võidud käes. 

Ahtol on kombeks pärast iga pruuli valmimist analüüsida, mis sai hästi ja mida võiks järgmisel korral teha teisiti. “Kui tuleb mõni idee, siis uurin ka internetist kas ja mis on juba sarnast  tehtud ning kuidas on läinud.” Eelmisel aastal võidu toonud heleda õrnalt mündimaitselise õlle “Kevadhõng” retsept sündis 2019 varakevadel. Lõpptulemus osutus nii heaks, et Ahto tegi retsepti järgi mitu pruuli ning saatis “Kevadhõngu” 2020. aasta Eesti Väikepruulijate Liidu koduõllekonkursile. 

Lase asjatundjatel hinnata

Päris elu esimest pruuli ilmselt võistlusele tuua ei tasu, ehkki algaja õnne kohta liigub mitugi rahvatarkust. Liiga kauaks harjutama jääda pole aga ka mõtet. Margo ja Ahto soovitavad juba tagasiside saamiseks oma õlu žürii ette tuua – seal on tegemist professionaalsete hindajatega, kes oskavad hinnata nii vaeva kui ka maitseid. Võistluste autasustamisel on võimalik parimateks tulnud jooke ka proovida ja nii võib tekkida uusi ideid järgmisteks pruulideks. 

“Kui valmib selline pruul, mis tundub endale maitsev ja hea, siis võiks selle õlle võistlusele tuua. Luuletajatele öeldakse, et kui jääda ainult sahtlisse kirjutama, siis me ei saagi teada, kas sündinud on järgmine Puškin või Shakespeare. Nii on iga tegevusega – kui keegi ei tea, mida sa teed, ei saa ka kiita, kui sa teed seda hästi,” leiab Margo. 

Mõned soovitused koduõlle tegemisel

• Alusta  konservidega ja kui seal tekib juba tunnetus ning kindlus, saab üle minna linnastele.
• Kohe pole vaja ei spetsiaalseid ruume ega kallist varustust. Piisab kääritusnõust, õllevalmistamise komplektist ja pudelitest.
• Võta appi Youtube! Nagu paljude teistegi tegevuste puhul, on Youtube´is ka õlleteo järk-järgulisi õpetusi. Head kanalid on näiteks David Heath Homberew ja  ja DrHans Bewery.
• Jälgi ja kontrolli temperatuuri. Kui ostetakse eelvalmistatud komplekte, siis seal on sageli juhendis soovitus kääritada toatemperatuuril. Samas tekitab kääriv õlu ka ise soojust ja nii võib temperatuur lõpuks küündida 26-28 kraadini, mida on liiga palju. Parim kääritamistemperatuur on laager-õlledele kümne kraadi kanti (9-12 kraadi), ale tüüpi õlledele 17-19 kraadi. On ka erandeid – nisuõlu, saison, kveik – neile võib olla ka kõrgem. 
• Pea puhtust! Kõik tarvikud – õllenõud, segaja, pudelid jne, mis õllega kokku puutuvad, peab olema puhtad. Vastasel juhul satub õllesse ka teisi mikroorganisme, mille tulemusena võib rüübe päris joogikõlmbatuks muutuda.
• Ära üle mõtle – kui esimene ja teine pruul välja ei tule, siis küsi abi. On olemas õlletegijate kogukonnad, foorumid, kõik vead on juba varem kellegi poolt tehtud ja inimesed jagavad oma kogemusi üldiselt hea meelega.

Too tulemus võistlusele! Kui juba mõned pruulid tehtud, maitseb endale ja kiidavad ka teised, siis mine Eesti Väikepruulijate Liidu kodulehele, kus on kirjas hobitegijate käsitööõlle konkursil osalemise tingimused. Kaotada pole midagi!