Kas sina tead, et näiteks tavalise kile- ja paberteibi hinnavahe on neljakordne? Ja just sellepärast keegi väga paberisse asju pakendada ei tahagi. Lisaks on plastikusse pakendatud toodetel reeglina oluliselt kõrgem marginaal, sest pakendamiskulud on madalamad. Aga ega kaupmees siis ilmaasjata toodet odavalt müü.

Lõpuks, aga minu jaoks kõige olulisema aspektina – lemmikuloomade tervis! Meie lemmikud söövad endale koos maiustega sisse plastikust lekkinud toksiine ja tegelikkuses puudub meil õrnemgi aimdus, mis efekt neil lemmikute tervisele on. Iga loom on individuaalne ning reageerib erinevalt. Targad koerad kuulavad iseennast ning keelduvad toksiine täis toitu või maiuste söömisest. Kui aga koeral on toitainete puudus, siis on ta nõus sööma sisuliselt mida iganes.

Inimesed vs koerad – kohatu võrdlus?

Mulle meeldib koerte või lemmikutega seotud olukordi selgitada inimeste kaudu. Ka see artikkel ei ole erand. Tuleme toitainete puuduse juurde. Ma usun, et suuremal osal meist on olnud pingelisi perioode, kus toitumine on jäänud tahaplaanile ning suhu on läinud pigem kiirtoit, mitte päriselt hinge ja keha toitev toit. Mõtle kuidas sa ennast pärast sellist perioodi tundsid? Ilmselt olid erinevad isud suuremad – kellel isutab magusa, kellel soolase, kellel liha järele. See on keha viis öelda, et midagi on puudu. Reeglina käime me sellistel perioodidel tihedamini ka külmkapi juures, sest kogu aeg tahaks midagi, aga mida iganes sa külmkapist ka ei võta, see ei kustuta seda isu.

Nüüd proovi mõelda oma lemmiku peale ja kujuta ette, mida võiks tunda tema, kui ta ei saa toidust kätte kõiki toitaineid? Pidev näljatunne, erinevad isud (sööks mida iganes), destruktiivne käitumine. Lemmiku puhul teeb eriti keeruliseks olukorra see, et ta ei saa meile öelda, et tal on mingi toitaine puudus, mingi isu ja et ta vajab midagi. Muuhulgas ei näita ka tavapärane vereproov suurema osa mineraalide ja vitamiinide taset, vaid need tuleb lasta huvi korral eraldi määrata.

Ühe koostisega maius kui hea vitamiinide ja mineraalide allikas

USA holistilised veterinaarid ütlevad, et ühe koostisega maius (süda, maks, jalg, nahk jne) on imeline vitamiinide ja mineraalide allikas, kuid kindlasti tuleb jälgida maiuse kvaliteeti. Dr Judy Morgan on korduvalt rääkinud oma klientidest, kes pööravad tohutut tähelepanu lemmiku toidule, aga maiuste puhul ostavad kõige odavamat. Odav maius tähendab tihtipeale kahtlast päritolu ning suure tõenäosusega on see pakendatud ka plastikusse.

Kõige paremini tunned naturaalse maiuse ära välimuse ja lõhna järgi. Kui mingi toote puhul on kirjutatud, et tegemist on näiteks ninaga, aga see on valge ning puhvis ja sulle nina ei meenuta, siis ei ole järelikult tegemist naturaalse tootega. Lõhna on pakendatud toodete puhul sisuliselt võimatu tunda, lisaks on plastik seda kindlasti ka moonutanud.

Mulle tohutult meeldib, kui mõni klient tuleb meie juurde maiuseid ostma ning kui hakkame lõhnast rääkima, siis reaalselt nuusutabki ise tooteid, et aru saada, kas see on liiga tugeva lõhnaga. Muuhulgas on ka osad koerad lõhna suhtes väga tundlikud ning kõik lõhnad sellistele loomadele ei sobi. Ja kuigi karvaga maiused on reeglina väga tugeva lõhnaga, pakuvad need ka väga laia valikut mikromineraalidest. Nimelt tulevad enamus mikromineraale just karvast ja sulgedest.

Küll aga tasub eemale hoida kõigest, mis sisaldab rohkem kui ühte koostisainet või on Hiina päritolu. Hiina päritolu maiuseid on seostatud nii neerupuudulikkuse, neeruhaiguse kui ka neerukividega. Sümptomid, mida tasub tähele panna (ilmnevad paari tunni jooksul peale maiuse söömist) on järgmised.

• Vähenenud söögiisu,
• oksendamine
• vähenenud aktiivsus,
• kõhulahtisus (võib mõnikord sisaldada verd või lima),
• suurem janu või sagedasem urineerimine.

Kui ohutu plastik toidupakendina ikkagi on?

Me oleme plastikuga nii ära harjunud, et paljud ilmselt ei kujuta elu ilma selleta toidumaailmas isegi ette. Kuigi umbes 40 aastat tagasi pakendati kõik toiduained paberisse (ka liha ja lihatooted), siis nüüd ei taha keegi sellest enam midagi kuulda. Tõsiasi on aga see, et me kõik sööme ühe nädala jooksul endale sisse sisuliselt ühe krediitkaardi jagu mikroplastikut. Ja sedasama teevad ka meie lemmikud. Ma olen nõus, et me ei saa mikroplastikut täielikult vältida, aga kindlasti saame teha paremaid valikuid – säilituskarbid klaasist või roostevabast terasest, klaasist või roostevabast terasest joogipudelid, lahtiselt või paberisse pakendatud maiused jne.

Minu arvates on suur probleem see, et väga paljud näevad plastiku ohtu ainult BPA-s ehk bisfenool A-s. Oluline on aga teada, et BPA leiutati 1891. aastal. 1930ndatel leiti esimesed tõendid toksilisuse kohta, ometigi ei ole seda praeguseni täiesti keelustatud. Kui kindel sa oled, et kogu ülejäänud plastik toiduga kokkupuutel “ohutu” on?

Kui see eelnev veel sind mõtlema ei pannud, siis ma soovitan sul teha üks lihtne katse. Pane täna õhtul tavaline kraanivesi kahte pudelisse – üks BPA-vaba plastikpudelisse, teine tavaline klaaspudel. Hea oleks, kui mõlemad on korgi või kaanega ehk saad need pealt sulgeda. Ja siis proovi hommikul mõlemat vett. Enamus inimesi tunneb tohutut maitsevahet. Mina näiteks ei suutnud enam BPA-vabast plastikpudelist juua, kui olin joonud klaaspudelist. Maitsevahe oli üüratu ning plastikpudelis seisnud veel oli selge kõrvalmaitse. Ja nüüd mõtle sellele, et kilesse pakitud maiused seisavad erinevates ladudes ilmselt kuid, poes valguse ja võib-olla ka päikese käes päevi ning siis annad selle maiuse oma lemmikule.

Lisaks soovitan vaadata 2024. aasta dokumentaali “Plastic people”. See dokumentaal uurib nii inimeste plastisõltuvust kui ka mikroplasti kasvavat ohtu meie tervisele. Mikroplasti osakesed on õhus, veekogudes ja segunevad pinnasega ehk muutuvad keskkonna püsivaks osaks. Lisaks on mikroplasti osakesi leitud nii inimeste elunditest, verest, ajukoest ja isegi värskete emade platsentast. Ei kõla veel piisavalt hullult? Mulle igal juhul kõlab ning me kõik peaksime oma suhted plastiga ümber mõtlema.

Tunnistan, et ma ei ole ka ise süüst puhas – mu eelmised koerad on söönud aastaid plastikusse pakendatud maiuseid, aga nägin neil ka terviseprobleeme, mida ma praegustel koertel Faddyl ja Oscaril, kelle puhul olen plastikut vältinud, ei ole siiani näinud. Kas ma saan kindlalt väita, et eelmiste lemmikute terviseprobleemides oli süüdi plastik? Kindlasti mitte, aga minu jaoks ei oma see tähtsust. Praegu teen ma kõik selleks, et vähendada oma koertel võimalike terviseprobleemide tekkimise riski ning plastikust hoidumine on selleks väga lihtne võimalus.

Meie lemmikute tervis on meie valikute tulemus!