Koduloomad võivad Laaneoja sõnul olla nakatunud mitmesuguste parasiitidega, levinumad neist on näiteks solkmed ja paelussid ning need on ka inimestele ohtlikud. “Täiskasvanud solkmed elavad ja toituvad peensooles. Solkmemunad satuvad väljaheidetega väliskeskkonda ning arenevad seal nakkusvõimelisteks. Väliskeskkonna mõjudele on solkmed väga vastupidavad ning võivad nakkusvõimelistena püsida aastaid. Oluline on teada, et värskes väljaheitehunnikus olevad solkmemunad ei ole nakkusohtlikud ning vajavad „küpsemiseks“ aega. Seetõttu ongi vaja väljaheited kokku koguda ja utiliseerida, et parasiidid ei saaks aega areneda ja ohtlikuks muutuda,” selgitas veterinaarparasitoloog.

Inimene võib parasiitidega nakatuda igapäevatoimingute käigus

Koerad ja kassid nakatuvad solkmetega nakkusvõimelisi mune alla neelates ehk pinnases kaevates, teiste loomade väljaheiteid nuhutades või seal püherdades, vihmausse süües jne. Samuti on kutsikate nakatumine võimalik juba tiinuse ajal, või siis saavad kutsikad ja kassipojad nakkuse solkmevastsetega läbi emapiima. “Kuna koertel ja kassidel ei pruugi solkmenakkuse puhul kliinilisi tunnuseid välja kujuneda võib haigus tähelepanuta jääda, kuid ilma ravita võivad solkmed loomade organismile palju kahju tekitada. Lisaks eritavad nakatunud loomad parasiitide mune väliskeskkonda ja inimene võib solkmetega nakatuda nakkusvõimelisi mune alla neelates ehk läbi pesemata juurviljade, aiamaal rohides, pesemata kätega marju või puuvilju süües, parkide ja mänguväljakute pinnasega kokku puutudes,” tõi Laaneoja välja.

Tema sõnul on eriti ohustatud lapsed, kes võivad parasiidinakkuse saada näiteks liivakastidest. “Soolestikku sattunud munadest väljuvad solkme vastsed, mis liiguvad soole seina kaudu veresoontesse. Seejärel “rändavad” nad maksa, kopsu ning teistesse organitesse, esinedes ka ajus, lihastes ja silmades,” nentis Laaneoja.

Kassidel ja koertel on levinud ka mitmed paelussid, mis on samuti inimestele ohtlikud. “Üks sellistest paelussidest on kirpudega leviv Diplylidium caninum. Nakatumine toimub, kui kass, koer või inimene on alla neelanud paelussi vastset sisaldava kirbu. Paeluss ise näeb välja väga omapärane, sest sageli see ei välju mitte ühe pika ussina, vaid D.caninum’ile viitavad riisitera- või siis kurgiseemne taolised lülid kas looma kintsude tagaküljel või väljaheites. Sel juhul tuleb teha paelussitõrjet ning taasnakatumise vältimiseks ka kirbutõrjet,” selgitas veterinaarparasitoloog.

Südameapteegi proviisori Gerda Nelise sõnul on inimeste esimeseks sammuks parasiitide eest kaitsmisel hea hügieenipraktika, sealhulgas regulaarne kätepesu enne söömist ja pärast tualettruumi kasutamist. Samuti tuleks veenduda, et toiduvalmistamisalad oleksid puhtad ja loomadest eraldatud.

Sooleparasiitite sümptomite alla kuuluvad seedeprobleemid

Levinud sooleparasiitide sümptomite alla kuuluvad ka näiteks kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus või kõhukinnisus. “Mõned inimesed võivad kogeda kaalulangust, kuna parasiidid võivad häirida toitainete imendumist soolestikus. Mõnikord võivad inimesed märgata parasiidiosakesi väljaheites, näiteks paelussi liigeseid või mune,” tõi proviisor välja.

Veterinaarparasitoloog soovitas parasiiditõrjeks anda tubasele lemmikloomale ussirohtu 1-2 korda aastas. Kui on tegemist jahti pidava ja õues käiva loomaga, siis võiks „jahiperioodil“ teha ussitõrjet üks kord kuus ning muul ajal neli korda aastas. “Need soovitused kehtivad juhul, kui peres on üks lemmikloom. Kui loomi on rohkem, on terve pere lemmikloomade ussitõrje sageduse arvestuse aluseks kõige kõrgema riskiga lemmikloomale soovitatud tõrjeplaan. Ehk, kui peres on näiteks tubane kass ja õues käiv jahti pidav kass, tuleks ka tubasele kassile samal ajal teha ussitõrjet, kui õues käivale kassile,” selgitas Laaneoja ja soovitas ka alati nõu pidada oma loomaarsti või apteekriga, kellega koos panna kokku oma pere loomadele individuaalne parasiitide tõrjeplaan.