Samas selgitas kolleegium, et seadus ei kaitse üksnes ühiseid sotsiaalseid väärtusi, vaid teatud juhtudel ka üksikisiku õiguseid. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole loomad asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid. See tähendab, et loomaomanikul võib tekkida enda lemmikuga emotsionaalne side ning nähes pealt tema raskeid füüsilisi kannatusi ja valu või saades neist teadlikuks võib see põhjustada omanikule hingelisi üleelamisi.

Need hingelised üleelamised võivad õigustada tema kannatanuks lugemist. Samuti ei saa välistada, et lisaks omanikule võib kannatanuks osutuda mõni muu isik, kel on lubamatult koheldud loomaga lähedane side (nt ei pruugi looma pidaja/kasvataja olla juriidilises tähenduses looma omanik). Kannatanuna saab selline isik õiguse nt vaidlustada politsei otsust looma julma kohtlemist mitte menetleda.

Lisaks tuli Riigikohtul lahendada küsimust, kas julm teoviis hõlmab ka piinaval viisil toime pandud tegusid, kuivõrd seadus eristab teatud juhtudel neid mõisteid. Kolleegium leidis, et looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. Seda käsitlust kinnitab ka senine kohtupraktika.

Lisaks juhtis kolleegium tähelepanu sellelegi, et looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. Viimasena võib olla käsitatav nt looma pikaks ajaks abi ja hoolitsuseta, sh toidu ja joogita, jätmine selleks kohustatud isiku poolt.

Viimaks rõhutas kolleegium, et kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse sekkuda ja looma kaitsta.

Tänastes määrustes Riigikohus MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liidu kaebusi ei rahuldanud, kuna tegu polnud omaniku ega isikuga, kel olnuks lubamatult koheldud loomaga lähedane side. Seega puudus liidul kaebeõigus.