Kuigi aastate möödudes oli kass Samuelist saanud Major, tundis omanik Stella Väinola looma ära tema omapärase jõnksuga saba järgi.

Samuelile meeldis peesitada aknapiidal, kui aken oli tuulutusasendis, ja hingata värsket õhku. Ühel mahedal suvepäeval kaks aastat tagasi aga kadus ta sealt, kus oli alati kindlalt teiste tegemisi jälginud. “Ju tegelesin sel hetkel teise asjaga,” arvas Samueli omanik Stella. “Kui hakkasin Samuelile süüa andma, polnud teda enam kuskil. Otsisin terve korteri läbi, kui sain aru, et ta on läinud.”

Võõras triibik

Stella jooksis tänavale ja hüüdis Samueli järjest valjemini ning valjemini, kuid tulutult. Stella arvas, et arvatavasti oli see lihtsalt õnnetu äpardus: pikakarvaline Samuel oli üpris kohmakas, ju libises kuidagi aknast alla. Aga seepeale oli vaikus. Järgmine kord, kui kassi ja omaniku teed taas ristusid, valitses õues novembrikuine hallus. Ning möödunud oli kaks ja pool aastat.