Kummaline mõelda, et meil käib akende pesu siiamaani lööktöö korras. Terve Eesti peseb aknaid maipühade paiku. Siis pestakse maha talvemustus ja säravate akendega minnakse suvele vastu. Ma pole kunagi aknaid pesnud maipühade ajal lihtsal põhjusel. Enamasti on siis mul aias kiired ajad ja akende jaoks ei jagu aega, ja olen veel ka tähele pannud, et kui pesta aknaid maipühade paiku, siis on need paari nädalaga veel mustemad kui üle talve seisnud aknad.
Tegelikult vaatab iga üks muidugi ise, millal ta aknaid peseb, ja need, kes teistega samal ajal seda ei tee, ei peaks loomulikult end halvasti tundma – nad ei ole laisad. Mina aga elasin aastaid maal, keset suurt loodust, misjärel kolisin linna, kus ka palju puid ja õistvaid põõsaid ümberringi. Looduse õitsemise ringkäik ongi hea viis akende pesemise planeerimiseks. Õitsemise tolm mustab aknaid rohkem väljast, aga see imbub ka sissepoole.
Varakevadel, enne kui puud lehte lähevad, tolmlevad mitmed puud ja põõsad. Kõik, mis ajavad omal urvad välja (paju, kask), hakkavad ühel hetkel ka õitsema ja nende tolm kandub ka lähedal olevate elumajade akendele. Üks suur “tolmutaja” on aga mägimänd, kui see õitsele läheb. Mul kasvas maal see taim naabritel hekina ja ma ootasin akende pesemiseks alati ära selle aja, kui see tegelane oli oma tolmutamise lõpetanud. Linnas on selliseks tolmutajaks veel pappel, mis oma valgeid ebemeid igale poole lennutab.
