Valla sõnul jäeti vaidlusalune piirkond kavandatavalt ühiskanalisatsiooni alalt välja rahanappuse tõttu. Otsus tõi kaebajale kaasa kohustuse võtta enda kinnistul kasutusele lekkekindel kogumismahuti.
Haldus- ja ringkonnakohus jätsid kaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas kohtute otsused ja rahuldas kaebuse. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul rikkus Kohila vald kaalutlusreegleid ja uurimispõhimõtet.
Vaidlusalune kinnistu asub rohkem kui 2000 elanikuga tiheasustusega piirkonnas. Sellisel alal peab kohalik omavalitsus tagama põhjavee kaitseks ühiskanalisatsiooni olemasolu.
Kogumismahuteid võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid kui erandit ning mahutid peavad olema lekkekindlad. Erandi tegemine peab olema põhjendatud. Lisaks peab kohalikul omavalitsusel olema realistlik tegevuskava lekkekindlate mahutite kasutuselevõtu ja nõuetekohase kasutamise tagamiseks.
Kolleegium selgitas ka, et pelgalt rahanappusele viidates ei või kohalik omavalitsus jätta ühiskanalisatsiooni ehitamata. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes keskkonnakaitse kaalutlustega kõrvutades.
Kanalisatsiooni võib jätta ehitamata, kui kulud oleks põhjendamatult suured võrreldes kasuga, mida saaks kanalisatsiooni ehitamisest keskkond. Asetades omavalitsustele ambitsioonikaid keskkonnaalaseid kohustusi, peab riik tagama, et omavalitsustel oleks ka piisavalt raha nende kohustuste täitmiseks.
Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, milliseid kulutusi peaksid lekkekindlate kogumismahutite paigaldamiseks ja tühjendamiseks tegema piirkonna kinnistuomanikud, kui kanalisatsiooni ei ehitataks. Üldjuhul ei tohiks kogumismahutite kogukulu olla kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud.