Viimasel ajal laialt kasutatavasse ja võrreldes teiste materjalidega eriti jätkusuutlikuks peetavasse liimpuitu suhtub Dietmar Eberle kriitiliselt. „Tekib küsimus, kas me lahendame kliimakriisi selle abil, et võtame metsadest süsinikku siduva puidu ja muudame selle millekski, mille puhul me isegi ei tea, kuidas seda ümber töödelda,“ märkis ta. Arhitekt lisas, et on ka ise oma karjääri jooksul puitarhitektuuriga tegelenud, kuid kasutanud massiivpuitu, mille jätkusuutlikkuses ta täna samuti kindel ei ole.

Omaette küsimus on Dietmar Eberle sõnul ka pidevalt kasvava tehnika hulk, mida hoonetes kasutatakse, sest selle eluiga on piiratud ja hooldus seotud suurte kuludega, mis omakorda on kasvatanud tunduvalt hoonete ülalpidamiskulusid. Tema hinnangul peab hoone kasutama võimalikult palju päikesevalgust, loomulikku ventilatsiooni ja energiat, mida toodavad hoones viibivad inimesed ise ehk passiivseid sisekliima lahendusi.

Dietmar Eberle sõnul ei armasta inimesed siseruumides tõmbetuult ja müra, mida tekitab sundventilatsioon. „Kui soovite inimestele head teha, siis eemaldage ventilatsiooniseadmed, nii lihtne see ongi,“ märkis ta. „Soojuse ülekanne peab toimuma läbi soojuskiirguse, mis iseloomustab nii päikest kui ka kahhelahju. Soojuskiirgus on alati meeldivam kui konvektsioon,“ lisas arhitekt.

Täispikka intervjuud koos ingliskeelsete subtiitritega saab vaadata siit: https://www.architectsnotarchitecture.com/interviews/dietmar-eberle/.