Kui on soov muuta kodu trendikamaks, hubasemaks või isikupärasemaks, on selleks kõige lihtsam ja ühtlasi ka soodsam viis tegeleda seintega. Aga kas värvida või tapeetida? Millise värvi või tapeediga? Kas neile on alternatiive? K-rauta sisekujundaja Aleksandra Tšufarina jagab nõuandeid.
Õigete värvitoonide valik on eeldatava tulemuse alustalaks, aga sellega on lihtne eksida. Kindluse mõttes tasub poest värvikaart või tapeedinäidis koju kaasa võtta ning neid erinevate valgustega õige seina juures testida. Oluline on veenduda toonis nii päikesevalguses, sombusemas päevavalguses kui lambivalguses.
Ära lase värvil end seinas üllatada Tähtis on teada, et värv mõjub väikesel näidispinnal ja suurel seinapinnal pisut erinevalt – heledad ja pastelsed toonid tunduvad suurel pinnal tumedamana ja tumedad vastupidi – heledamana. Purgis on värv heledam kui värvinäidisel, alles kuivamisel muutub toon tumedamaks ja võtab oma lõpliku, värvikaardile vastava tooni. Pimedas päikesevaeses ruumis võiks kasutada sooje, sügavaid või erksaid toone.
Üldiselt teeb hele jahe värv küll ruumi visuaalselt avaramaks, aga näiteks põhjapoolses hämaras ruumis jäävad heledatel seintel kõik varjud näha, seega peaks mõtlema hoolikalt läbi valgustuse. Lisaks võiks arvestada, et hele mööbel joonistub paremini esile tumedal taustal ja tume heledal, samas kui eesmärgiks ongi monokroonsus, siis võivad sein ja mööbel olla ka sama värvi.
Kasuta krunti, et sein ei sööks värvi ära Seina saab värvida ka seda eelnevalt kruntimata, aga see võib värvikulu drastiliselt kasvatada, eriti tuntav võib olla vahe rahakoti jaoks siis, kui kasutatakse mõnd kallihinnalist efektvärvi. Kui sein on eelnevalt kruntimata, siis pole põhjust eeldada, et purgist värvist jätkuks nii mitmele ruutmeetrile nagu purgi peal kirjas, see on arvestatud eeldusel, et sein saab esmalt krundi ja alles seejärel värvi.
Matt on ilusam, läikiv kergemini pestav Korralikult ettevalmistatud seina värvimine on lihtne, sellega saab igaüks hakkama. Reeglina mõjub koduses keskkonnas matt värv paremini kui läikiv, samuti paistavad matilt toonilt oluliselt vähem välja nii seina enda defektid kui ka värvimise käigus tehtud vead.
Samas on üldteada, et matti seina on kõige keerukam vajadusel pesta ehk kergesti määrduvatele seintele, näiteks kööki, see pigem ei sobi. Seetõttu eelistatakse kõige sagedamini poolmatte värve, mis on ilusamad kui läikivad, aga kergemini puhastatavad kui matid.
Samas liigub tootearendus edasi seitsmepenikoorma saabastega ja juba praegu leiab ka selliseid värve, mis on olemuselt matid, aga samas kergesti hooldatavad. Arvesta, et värvimine ise on kiire protsess, aga nõuab palju ettevalmistustööd: põranda katmist, liistude, lülitite ja pistikute eemaldamist või peitmist, teibiga lae ja seina kohtumispaiga katmist. Klassikaliselt kaetakse suurt pinda värvirulliga ning väikeseid pindu, nurki või raskesti ligipääsetavaid kohti pintsliga.
Veepõhiste värvidega soovitatakse kasutada sünteetilist pintslit. Värvimistööd alustatakse lae juurest allapoole ja lõpetatakse vastupidi, suunaga alt üles. Esimese ja teise värvikorra pealekandmise vahele võiks jääda kuivamiseks vähemalt kaks tundi.
Struktuurne värv peidab ebatasasused Levinud on arvamus, et kui sein on ebatasane või muude nähtavate defektidega, siis võiks selle katta värvi asemel tapeediga. Tegelikult on tapeet reeglina aluspinna suhtes üsna pretensioonikas. Ka värv, eriti läikiv, kipub vigu välja näitama, sest värvipind on alati läikivam kui pahtlipind.
Kui mingil põhjusel pole võimalust või soovi seinu korralikult pahteldada ja lihvida, võib olla abiks struktuurne ja jämedakoeline seinavärv või dekoratiivne krohv. Mida tummisem on värvi tekstuur, seda lihtsam on sellega vigu varjata. Värvi pealekandmiseks on kümneid erinevaid tehnikaid. Selleks võib kasutada näiteks pintslit, pahtlilabidat, põrandaharja, karvast rulli või mustrirulli.
Tapeedi materjali valik sõltub ruumi olemusest Kui on soov kasutada tapeeti, tuleb selle välimuse kõrval mõelda ka materjali kvaliteedile, hingavusele ja paigaldusmugavusele. Kõige praktilisem tapeeditüüp on fliis, mis on vastupidav, kvaliteetne, õhku läbilaskev ja lihtne paigaldada. Kuna fliistapeet on hingav, sobib see hästi eluruumidesse, muuhulgas magamistubadesse.
Sama võib öelda pabertapeedi kohta, aga selle miinuseks on pretensioonikus paigaldamisel ning hooldusel – pabertapeedi võiks seina kleepida selles kogenud inimene, samuti peab arvestama, et pabertapeeti ei saa pesta. Vinüültapeet on seevastu vastupidav ja enamasti pestav, aga see ei lase üldse õhku läbi, samuti on vinüültapeedi paigaldamine keerukas.
Naturaalkangast tekstiiltapeedid on seinal efektsed ja luksuslikud, neid iseloomustab soojus ja hea heliisolatsioon, aga miinuspoolele võib märkida kõrge hinna ja keeruka hoolduse – naturaalne kangas kogub nii tolmu kui toidulõhnu. Lisaks võib kaaluda ka ümbertöödeldud paberist, bambusest või papüürustapeeti, aga need on oma olemuselt õrnad ega sobi hästi näiteks kööki või lastetuppa. Veel üheks põnevaks keskkonnasõbralikuks valikuks on vedeltapeet, mida saab seinale kanda mitmel loomingulisel moel. Vedeltapeedi saab soovi korral ka seinast maha võtta ning hiljem teises seinas taaskasutada.
Põrandamaterjal seina Seinu ei pea sugugi värvima või tapeetima, neile leidub mitmeid alternatiive. Kasutada võib näiteks naturaalse puidu paneele, latte või laudist, aga ka näiteks bambust või korki, mis toimib hästi ka heli- ja vibratsioonisummutina. Sõltuvalt ruumist võib sein olla ka betoonist ja täiesti viimistlemata või dekoratiivselt krohvitud. Üha enam kasutatakse eluruumides ka marmorit ja suurte mõõtmetega keraamilist plaati, tõsi, need sobituvad pigem avarasse elutuppa või kööki, magamistoas võiks kasutada midagi soojemat ja hubasemat.
