Seda rannalõiku, millest siin juttu tuleb, loeti Põllküla mõisa osaks. Üks sealseid mõisahärrasid, major Joachim Friedrich von Wrangell, hakanud 19. sajandi saabudes pidama plaani terve kõnealune maatükk hoopis rahaks teha.

Mees, kes talt selle Landstelle ära ostis, oli rittmeister Georg Robert von Uexküll ning temast tuligi too, kes antud paiga esimesena mingil arvestatavamal kujul aadliresidentsiks tõstis, lastes seal välja ehitada korraliku eluhoone ja rajades selle juurde ka iluaia.

Pärast Georg Robert Uexkülli surma 1816. aastal pärandus kõik see, mis ta oli ette võtnud, abikaasale ja lastele. Seesinane poolmõisake, nüüd küll muudetud nimega Wellenhof, eesti keeli Lainemõisa, jäi kahe tütre, parunesside Louise Caroline ja Friederike Wilhelmine Uexkülli nimele.

Nende kahe õekese ajast on pärit näiteks kõige varasemad sealse mõisasüdame asendiplaanid ning nende aegu on jõudnud sinna kohale ka üks piirkonna tõelisi vapitaimi, nimelt karmiinroosade õitega kurdleheline kibuvits.

Sellele, et Kõltsus võinuks just selline mõisamaja kerkida, nagu seda praegu seal näha, on andnud tõuget aga mõned 1891. aasta sündmused. Üks siinseid rikkamaid mõisnikke, Otto Karl Friedrich von Uexküll, keda tunti siis peamiselt Vigala majoraathärrana, kuid kelle nimele oli kinnistatud ka pisike Kõltsu, heitis ootamatult Roomas hinge. Leinama jäi teda ta 49-aastane lesk Benedicte, kes nüüd, leseks jäänuna, otsustas ümber asuda oma mehe sünnimaale ning rajada uue kodu justnimelt Kõltsu.

Koht oli nüüd, 19. sajandi viimase kümnendi hakul, tänu Tallinn–Paldiski vahel avatud rongiliiklusele juba soositud puhkuspiirkond ning sinna ehitasid suvitusvillasid paljud Tallinnas elavad aadlikud.

Rikka paruni lesk Benedicte von Uexküll lasi peaaegu et ühe hooga ehitada Kõltsu uue hoonestuse: valmisid härrastemaja teenijatemaja, ait, tall-tõllakuur. Käsituslaadiks valiti nn šveitsi stiil, mida neil aegadel igale poole suvituskohtadesse kõige rohkem soovitati.

Paiga hingestamisel pidi jääma suur roll sealsele loodusele: lage rannamaa ja mõned liivavallid, veidi eemal aga valgusküllane tuultest sasitud mets, piki rannaäärt reastuvad lõukad ehk, nagu neid kohapeal hüütakse – sopid.

Algusest peale võeti eesmärgiks kohelda kogu sealset mõisasüdant kui omamoodi rannaparki, istutades juurde siiski ka mõningaid tammesid ja hobukastaneid, erksaõielisi sireleid ning robiiniaid.

Benedicte von Uexküll tegutses Kõltsu mõisaprouana kokku 17 aastat, seal on ta 1908. aasta novembri lõpul ka surnud. Et mõisaproual lapsi polnud, pärandus poolmõisake ta Saksamaal elanud vennale, kes müüs selle 1913. aasta algul edasi Ferdinand von Mohrenschildtile. Viimane oli teadnud Kõltsut juba lausa poisipõlvest saati – paiknes see ju ta omaenda vanemate suvekodule, villale „Neuhausen“, lausa külje all.

Kõltsu seisiski terve esimese iseseisvuse aja kuni baltisakslaste 1939. aasta
Umsiedlung’ini välja Mohrenschildtide nimel. Nõukogude ajal rajati Kõltsu pioneerilaager. Pruukis aga nõukogude ajal ümber saada, kui peaaegu kõik sealsed hooned äkitselt tühjaks jäid. Vahepeal oligi tunne, et oleme saanud taas juurde ühe kunagise mõisasüdame, mille jaoks viimanegi hingekell juba kõlanud.

Sellegipoolest, ükskõik kui rääma vajununa ja ripakil kogu too kompleks lõpuks paistiski, on kaks siinset tublit ettevõtjat 2001. aasta aprillis mõisa
ära ostnud ning mõisasüdame renoveerinud.

Artikkel on avaldatud lühendatud kujul. Täismahus artiklit Kõltsu mõisast saab lugeda ajakirja Pööning talvenumbrist.

www.ajakiripööning.ee