Kätte on jõudnud sügis, loodus hakkab meie põhjamaises ajavööndis uut lehekülge pöörama. Päevavalgust jätkub ülekohtuselt napiks ajaks, ööpimedust aga lõputult pikkadeks tundideks. Nii süttivadki juba varajastel hommikutundidel elumajade akendes erksad tulukesed, mis alles hilistel õhtutundidel uniselt ja aegamisi kustuvad. Sõites mööda õhtust Eestimaad, langeb pilk paratamatult akendele, mis võõraste pilkude eest kaetud või kõigile avatud on.
Meie aknakultuur on paiguti väga kirju ja omanäoline. Olen pärit Peipsiveerelt, kus aknaava kujundamisele on juba ammustest aegadest suur tähelepanu pööratud. Elumaja võib olla väike ja armetu, aga kardinad peavad ees olema rikkalikud. Kardinatülli valik on alati olnud pererahva jõukuse ja heaolu märgiks. Kui majja tuleb uus noorik, vahetab ta kogu maja akendel vanad kardinad uute vastu välja. Kardinavaliku järgi otsustab külarahvas, kui rahaka ja maitseka perenaisega tegemist on. Kardinaid vahetatakse tihti, jõuludeks ja ülestõusmispühadeks pannakse kindlasti uued ette.
Aknad, mis on interjööri lahutamatu osa, vajavad just pimedal ajaperioodil erilist tähelepanu. Variante akende katmiseks on sama palju kui elanike maitseid ja võimalusi. Õnnestunud kardinavalik võib muuta elamise hubaseks ja nauditavaks, ebaõnnestunud kardinaost võib seevastu rikkuda kogu ideaalse ja meisterliku sisekujunduse.