Kodukeemia, tikud ja küünlad on seatud ülemistesse kappidesse, et lapsed neid kätte ei saaks. Elisa kodune kriisiarsenal on eeskujulik ja koosneb korralikest, süstemaatiliselt paigutatud varudest, mis esimese hooga silma ei hakkagi. Tegelikult on noor pereema aga varunud nii palju, et viieliikmeline pere saaks muretult hakkama nädala või kaks. „Ma ise ei tunnegi, et ma varun. Minu jaoks on see normaalsus. Mul on suur pere ja söögitühja koju saabumine oleks kõige hullem košmaar, mis juhtuda saaks!“

Väike kriisivaru on Elisal alati ka autos. „Seal hoian ma barankasid. Need säilivad kaua ja ma ju tean, et lapsed külas käies ei söö. Ja kui on aeg koju minna, siis autosse istudes ähvardab nälg nad maha niita.“

Paaril korral on Elisa varude lõppemist omal nahal tunda saanud. Rohkem ta seda kogeda ei taha. „Kord jäid lapsed haigeks, mees oli komandeeringus ja siis ma avastasin, kuidas leib on otsas, piim on otsas ja kõik muu hakkab ka lõppema. Poodi ma minna ei saanud, sest beebit ja haigeid lapsi ju koju ei jäta. Ja kui Murphy seadus kord juba kehtib, siis ikka nii, et sel ajal, kui oled hädas, on sõbrad kuskil ära ja ema ka teisel pool maailma. Ja nii sa siis istud seal lõksus ja mitte midagi teha ei saa. Istud ja nutad, sina ja kriis,“ meenutab Elisa ja toonitab, et nüüd hoolitseb ta koduste varude eest erilise
hoolega.

„Minu ABC on kolmed erinevad pudruhelbed, riis, tatar, makaronid, mõned konservid, paar purki suppi. Pelmeenid, külmutatud juurviljad ja marjad on alati sügavkülmas olemas. Kuivained on suurtes purkides ja ühelgi purgil ma tühjaks saada ei lase. Ja krõbisevaid leibu peab ka alati olema – need on laste lemmikud. Püreesuppi süües nad lusikat ei kasutagi,“ räägib Elisa. Toiduvaru on pidevas kasutuses ja nii võib olla kindel, et kõik püsib värske. Garaažis on alati vähemalt kaks plokki veepudeleid, mida kasutada suvistel matkadel või hädaolukorras. Nende varude eest hoolitseb abikaasa.

Lisaks toidule on Elisa perel olemas kõik muu hädaolukorraks vajalik. „Mulle väga meeldib, kui on olemas kõik meditsiini- ja esmaabiasjad.“ Köögikapis on eraldi karpides esmaabitarbed, täiskasvanute ravimid ja lastele mõeldud medikamendid. Ukse peal on tabel, mille järgi ravimeid doseerida. Ikka selleks, et kui häda käes, leiaks õiged rohud ja vajalikud kogused nobedasti üles – hädaolukorras on ka sekundid arvel.

Kuid ka see pole veel kõik. „Taskulampe on meil umbes 20-30. Lastele meeldib nendega mängida ja samas on nad olemas ka siis, kui midagi juhtub. Köögisahtlis on mul üks taskulamp, mida lapsed puutuda ei tohi, Nad teavad, et see on emme oma ja ma seletasin neile, et kui meil päriselt midagi juhtub, siis ma tahan, et see lamp töötaks.“ Aga igaks juhuks on olemas ka vändaga taskulamp, kui siiski peaks selguma, et kõik patareid
on tühjaks mängitud.

Elisa jaoks on pere toimetulek esmatähtis. „Varudega on sama lugu nagu kodukindlustusega. Sel hetkel, kui sul seda päriselt vaja läheb, oleks hea, kui see on olemas. On ju näha, et Eestis on üha rohkem ja üha suuremaid torme, millega võib kaasa tulla elektrikatkestusi. Ja varud ei kulu ära ainult
suures kriisis – on hea, kui sul on varud ka selleks puhuks, kui peaksid jääma haigeks ja poodi minna ei jaksa. Minu arust lisab see elule nii palju mugavust. Kui tuleb elektrikatkestus, siis neile, kel pole varusid, on see kohe kriis – kohe on jama ja hakkama enam ei saa. Minul on varud ja elu läheb edasi – süüa saame, juua saame ja taskulamp annab valgust. Igapäevaelu läheb edasi, lihtsalt natuke teisel kujul,“ räägib Elisa ja soovitab: #varuennemaru, sest kriisid, ka kõige pisemad, ei hüüa tulles!

Kuidas kriisiolukorraks valmis olla, vaata siit: bit.ly/2ut9mxc või nutiseadmes äpist „Ole valmis!“