• Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli.
• Samuti tasub vallalistel jaaniõhtul korjata lilli. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat.
• Lõuna-Eestis punutakse traditsiooniliselt endale jaaniõhtul ka pärjad, tänaseks on see komme üle Eesti levinud.
• Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
• Jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
• Toitudest olid lihamägede asemel tähtsal kohal hoopis piimatoidud, näiteks sõir ja korbid. Alkohol on siiski alati tähtsal kohal olnud: vanasti oli selleks jaaniõlu.
• Siin-seal Eestis toodi jaanipühadeks koju kask, mis ehiti riideribade ja lillepärgadega. Seda nimetati meiupuuks, selle ümber lauldi ja tantsiti. Kask on olnud tähtsal kohal ka vihana saunarituaalides.
• Kindlasti on omal kohal alati olnud üle lõkke hüppamine, millega vahel ka inimsaatusi ette ennustatud.
• Jaanitule ääres on aiast aega külakiigel kiigutud ja kiigelaule lauldud.

Tasub vast miskit siit üle võtta, et jaanilaupäev oleks lõbusam, või otsida endale sobivamaid ideid SIIT ja SIIT.
Ilusaid pühi!