Uudis

Üks kaunis, aga unustatud komme, mille võiks kodudes uuesti ellu äratada

foto: Pixabay

Kõik teavad, et nüüd algab hingedeaeg, või vähemasti teatakse seda, et on hingedepäev, mil austatakse esivanemaid ja süüdatakse nende auks küünalgi või kaks. Need aga, kes Eesti põhjarannikult pärit, on võibolla kuulnud ka sellisest ajast nagu jaguaeg. Võibolla vanaema või vanavanaema suust, kui ta hingedepäeva ja mardipäeva vahel külla läks, et teisele perele kas või midagi maitsvat jagada (ja külauudiseid kuulata).

Enamasti jagati muidugi toitu. Rahvapärimusteski on noppeid selle kohta, et jagati “igalemehele lihajagu või vaestele kraami, suvilistele kõhutäidet ja töötasu, huntidele toitu”. Kui nüüd jagamise ringi veidi laiemaks tõmmata, siis me jagame tänapäevalgi oma kraami, aga on üks kaunis, ent peaaegu et unustatud komme – ja see on jagada lugusid ja jutte. Ehk siis pidada õhtuti oma pere seltsis videvikku. Miks mitte see äge õhtuveetmise viis uuesti ellu äratada? Kui paljud aga seda mäletavad või teavad?

Vanal ajal oli sellel tegelikult oma praktiline mõte. Niimoodi hoiti kokku lambiõli või elektrit – pikk pime aeg kulutas seda omajagu ning hämaruse saabudes lihtsalt keerati tulesid surnuks või vähemaks. Aga et keegi veel magama ei tahtnud minna, siis nii veedetigi aega, et jutustati üksteisele lugusid.

Kuidas videvikku pidada?

Selleks on mitmeid võimalusi ja viise, aga põhiline tingimus on, et see toimub videviku aegu voodis olles ja hämaras või päris pimedas, ja kui keegi kardab pimedat, siis võib ka ühe küünla süüdata või pisikese öölambi põlema panna. Kui mina laps olin, siis pidasime videvikku enamasti venna ja isaga – ema tegi köögis veel oma viimaseid toimetusi. Vend ütles nende õhtute kohta, et me peame “pidevikku” – tõsi ta oli, me pidasime videvikku pidevalt.

Meil oli kokkulepe, et igaüks jutustab videviku pidamise ajal ühe loo, enamasti algasid need nagu muinasjutus “Elasid kord eite-taati” või “Ilus üksik printsess” vms. Toonaste laste fantaasia oli punnis Lindgreni lugudest, mitmete lahedate sarjade tegevustest nagu “Saja rahva lood” ja “Seiklusjutte maalt ja merelt”, kui nimetada mõnda, nii et tegelased ja süžeeliinid segunesid teinekord täiesti ulmelisteks videvikulugudeks. Hilisemas elus pidasin videvikku ka oma lastega ning olen seda kommet katsetanud ka sõprade lastega, kui neid teinekord vaja magama saada. Toimib juba seetõttu, et videviku pidamine on tänapäeva laste jaoks midagi müstilist ja põnevat, sageli midagi sellist, millest nad kuulnudki pole – oluliselt huvitavam igatahes kui niisama raamatu ettelugemine.

Videviku pidamisel on tohutult kasutegureid – see toob pere veel enne magaminekut korraks kokku. Et videvikuajal ei mängi enam telekas, samuti pole nutividinaid läheduses, õpetab see hindama vaiksemat koosolemist ja lähedust ning toob enne magamaminekut vajaliku rahu. Lisaks ergutab hämarus fantaasiat, selles sünnivad salapärased tegelased, müstilised tegevused, uued põnevad maailmad ja paigad. Muidugi, kui on teada, et keegi lastest kardab kolle, siis peab videvikulugusid suunama nii, et enne magamaminekut hirmujutte ei räägita. Muide, taoline lugude jutustamine ergutab ka tänapäeva täiskasvanute fantaasiat. Kui hakata proovima, siis polegi nii kerge päevaaskeldusi unustada ja end videvikufantaasial kanda lasta. Tasub aga proovimist!

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.