„Enam kui veerand kõigist vastajatest leidis, et naabrid võiksid omavahel aktiivselt suhelda selle nimel, et ühist elukeskkonda paremaks muuta. 15% vastanutest ütlesid, et nende soov oleks saavutada naabritega sedavõrd hea läbisaamine, et nad veedaksid ka sõbralikult koos aega. Mõnevõrra vähema hulga ehk 8% arvates on ideaalsed naabrid nagu pereliikmed, kes laenavad vajadusel jahu või piima, aitavad teha remonti või kelle juurde võib muretult isegi lapsi hoiule jätta,“ rääkis Aljas.
Kui võrrelda eri rahvusest inimeste suhtumist naabritesse, üllatasid stereotüüpselt pigem kinnisteks inimesteks peetavad eestlased oma mõnevõrra soojema suhtumisega naabritesse.
„Mitte-eestlaste seas oli oluliselt rohkem neid inimesi, kes soovivad säilitada oma naabritega minimaalset kontakti. Seda võib selgitada asjaolu, et meie uuringust osa võtnud mitte-eestlastest valdav enamus ehk 70% kinnitas, et neil esineb täna naabritega probleeme – eestlaste seas vastas nii kõigest 22%,“ nentis YIT esindaja.
Uuring viitas ka asjaolule, et mida tihedam on asustus, seda kriitilisemad on inimesed naabrite suhtes. Kui Tallinna elanikest kurtis 43% vastajatest tülikate naabrite üle, siis Harjumaal ja mujal Eesti linnades jäi see näitaja 35-36% piiresse ning väiksemates asulates elavatest inimestest häiris naabrite tegevus vaid 23% vastajatest.
Kuigi naabrite vahelisi probleeme oli enim märgata korterielanike seas, siis probleeme üleaedsetega kurtis ka veerand ridaelamus elavatest inimestest ning viiendik eramajade elanikest.
YIT esindaja sõnul on naabrite vahelise suhtluse võtmeküsimuseks muidugi inimeste võime pidada kinni elementaarsetest viisakuspõhimõtetest ja ühistu või muu naabrite kogukonna kokkulepitud reeglitest. Samas on selge, et mida kehvem on hoone ehituskvaliteet, seda paremini on koduomanik kursis naabrite juures toimivaga ja seda tõenäolisemalt tekivad ka tülid.
