Meedias tegutsev pärnakas Lauriina Vastisson (26) otsustas mugavustsoonist väljuda ja omal nahal kogeda, kas ja kui tüütu prügi sorteerimine tegelikult on. Või on see sama easy, nagu ütleb TVO slogan “Sorteerimine on lihtne”?

Nädalase eksperimendi ajal jagas talle nõu pakendite ringlusse võtmisega tegeleva ettevõtte TVO turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding. 

Otsustasin lihtsalt alustada

Eks ikka oodatakse seda maagilist esmaspäeva, mil uute asjadega alustada. Nii ka mina. Möödus nädal, möödus teine, kuid nädalast eksperimenti polnud ikka alustanud. Kuni ühel suvalisel kolmapäeval vaatasin seisma jäänud õhufritüüri karpi ja peast välgatas läbi mõte, et teeks selle kompaktsemaks, otsiks papi ja paberi kogumiseks koha ning hakkaks sorteerimisega pihta! 

Mõeldud-tehtud. Kuna Eding rääkis, et pappi võib hoida kodus kus iganes (toanurgast kuni saunaruumini), leidsin ma sellele mugava koha esikukapis – polnudki keeruline! Päeva teises pooles “rändas” sinna juba mitu karpi. 

Veel oli vaja ruumi pakendite ja biojäätmete kogumiseks. Vaatasin, et kraanikausi alla mahub olme kõrvale ideaalselt ka pakendikott – oli vaja vaid pisut asju ringi tõsta. 

Biojäätmete jaoks leidsin Realiseerimiskeskusest pisema biojäätmete konteineri, mille sisse panin biolaguneva kotikese. Olgu mainitud, et kui käsil on suuremat sorti kokkamine, mille ettevalmistustööde hulka kuulub ka kartulite koorimine, siis võib kolmeliitrine konteiner pisut väikeseks jääda, aga muidu ajab asja ära. 

Tegime elukaaslasega diili

Oleme mõlemad Siimuga (elukaaslane) olnud inimesed, kellest sorteerimine on kaarega mööda läinud. Ohtlikud jäätmed, elektroonika, patareid, taara jms oleme ikka õigetesse kohtadesse viinud, kuid kohvipaksu või piimapaki eraldi paigutamist ma küll varasemast ei mäleta. 

Õhtul teatasin aga Siimule, et vat selline eksperiment on käimas ja teeme ära. 

Tegime diili, et mina tegelen peamiselt sorteerimisega ja tema viib kõik need kotikesed õigetesse konteineritesse. See oli algne plaan. Kuid juba paar päeva hiljem viisin ka mina neid kotikesi välja ja Siim viskas jogurtitopse õigesse kohta. 

Kuna biojäätmete kogumiskast oli kohe kohvimasina kõrval, hakkas ka kohvipaks õigesse kohta jõudma, nagu oleks seda kogu aeg teinud. 

Mis mind üllatas? 

Nädala jooksul võib palju juhtuda. Üllatusin nii mõneski asjas … iseendas ka! Esiteks ei oleks ma eales osanud arvata, et pakendite kogus on tõesti nii suur, isegi kahekesi elades. Edingu sõnul moodustavad pakendid umbes 60 protsenti kõikidest kodus tekkivatest jäätmetest – kinnitan fakti!

Teiseks sain teada, et maja ees seisvad prügikastid polegi naabermaja omad, vaid on hoopis avalikud jäätmete kogumispunktid – sinna saab viia pappi-paberit ja pakendeid. Maja taga olev “prügimaja” on aga meie kortermaja oma ja sinna saab viia olme- ja biojäätmeid ning ka pappi-paberit. 

Kolmas avastus on aga kõige üllatavam. Ma poleks osanud uneski näha, et ma kraanikausis pakendeid pesen, kuid just seda ma paaril korral tegin. Ostsin kanašašlõkki, mille ümbris oli papist ja sisemine karp plastist. Vaatasin, et kui seda veidi loputada ja kuivatada, saab ju täitsa pakendite hulka visata – see võttis maksimaalselt 20 sekundit. 

Mis sai pärast eksperimenti? 

Esialgu arvasin, et naasen pärast eksperimenti tavarutiini juurde, kuid endalegi üllatuseks on biokonteiner siiani kohvimasina kõrval ja pakendid jõuavad vastavalt pakendi- või paberikotti. Võib öelda, et see jäi natuke külge. Jah, olmesse oleme visanud nüüd rohkem jäätmeid kui eksperimendi ajal, kuid suure osa siiski sorteerime. 

Nähes, kui palju tekib puhtaid pakendeid (juustukarbid, leivakotid jms), jäin mõtlema, et vähemalt need võiks ju olmest välja sorteerida, kui muud ei viitsi. Kuid praegu oleme Siimuga sorteerinud endiselt sellest “miinimumist” rohkem. 

Võin julgelt öelda, et see sorteerimise värk ei olegi nii tüütu, kui eeldasin. Proovid ka?