Paljud uute majade omanikud ja haldajad avastasid sel talvel ehmatusega, et vihm ning lume- ja jäävesi ei voola katustelt ära. Millest selline probleem tuleb ja kuidas taolisi muresid vältida, selgitab lamekatuste paigaldamisele ja renoveerimisele spetsialiseerunud OÜ Evari Ehitus juht Rein Kala.

“Oleme sel talvel saanud eriti palju katusevee äravooluprobleeme kirjeldavaid telefonikõnesid ja abipalveid. Kohale minnes on pilt kõigil suures plaanis sama,” räägib Kala. Tema sõnul on firma töömehed väsinud individuaalsetest konsultatsioonidest ning nad ei ole huvitatud pidevalt oma põhitöö kõrvalt tegelema probleemidega, mis algavad õigupoolest kehvast projekteerimisest.

Oht kogu majale

Kala sõnul on hakanud jõuliselt märku andma viimase aja projekteerimise trend, mille tulemusena ehitatakse vee äravool katuselt läbi katuse parapeti. Ehk hooned projekteeritakse nii, et katusele kogunev vihma- ja lumevesi juhitakse sealt ära läbi katuse parapeti ehk rinnatise viiva veesüliti abil. Selline lahendus nõuab aga kõrgendatud tähelepanu nii katuse ehitamisel kui ka igapäevast pidevat hoolt. Näiteks peab suvel hoolikalt jälgima, et vihmavee äravool ei ummistuks mehaaniliste setetega, nagu puulehed ja okkad. Selleks peab vee äravooluava olema kaitstud prahisõelaga.

“Vihmaveetoru ülemisse otsa ehk veesüliti väljavooluava alla peab paigaldama vihmaveetorust piisavalt suurema vihmaveelehtri, et katuselt läbi parapeti mööda veesülitit tulev vesi jõuaks otse vihmaveetorusse ega rikuks hoone seina. Tuleb ka arvestada, et katuselt tuleva vee kogus on olenevalt ilmastikust ja aastaajast erinev, mille tõttu voolava vee trajektoor muutub,” annab Kala nõu. “Kindlasti ei tohi läbi parapeti tulevat veesülitit ühendada vihmaveetoruga jäigalt ühes tükis, vaid nende vahele peab jääma piisav vahe, et ummistuste korral oleks võimalik veesülitit ja vihmaveetoru puhastada.”

Selline lahendus väldib tema sõnul ka vihmaveetorude ummistuste korral vee katusele kogunemist, mis võib tekitada ohtu kogu maja märgumiseks. “Mõelge ise, kui katusele kogunenud vesi hakkaks ohjeldamatult tõusma ning uputaks ühel hetkel kogu maja üle katusekatte ülemise ääre veega üle! Jälgides veesüliti toimimist ning et selle ees ega sees ei oleks takistusi, saame vältida halvimat – tulvaveest tingitud majakonstruktsioonide märgumist.”

Kes on süüdi?

Paljud kevadised, sügisesed ja talvised katuseprobleemid saavad Kala sõnul alguse sellest, et majaomanikud ei tegele katuste järjepideva ülevaatusega, vaid puhastamine on kaootiline ning hooldamine tagasihoidlik.

„Samas ei saa siin kindlasti süüdistada ainult majaomanikke! Pigem soovime juhtida töö tellijate, projekteerijate, arhitektide ja ehitajate tähelepanu viimasel ajal massiliselt projekteeritud vihmavee äravoolusüsteemide lahendustele, kus vihmavesi juhitakse katuselt ära läbi parapeti. Nii projekteeritud lahendus on küll hinnalt soodsam, aga tellijatele on sellised lahendused õnnetuseks.”

Kala nendib, et majaomanikul on sellisel puhul nii-öelda elu lõpuni töökoht olemas, sest lahendus nõuab järjepidevat tähelepanu ja hooldust, kuna probleemide tekkimise oht on suur.

“Ma ei usu, et selline töökoht kellelegi rõõmu pakub. Oleme tõsiselt mures niimoodi projekteeritud majade tuleviku pärast,” räägib ta. “Muidugi ei ole ega saagi olla tellijad igas ehitusküsimuses professionaalid, kuid nii tähtsas küsimuses nagu katuse ehitamine tuleks kindlasti juba projekteerimisel kaasata ehitusspetsialist või järelevalve.”

Külmakraadid seavad omad nõuded

Keerulisem olukord on vee äravooluga lamekatuselt talvel, sügistalvel ja kevadtalvel ehk ajal, kui väljas on nullilähedane temperatuur – päeval sulatab ja öösel külmetab. Selles olukorras on katuselt vett ära viivates kohtades jää kerge tekkima.

Kui aga veesülitid ja vihmaveetorud jäätuvad, ummistab jää kogu vee äravoolusüsteemi, mis on väga ohtlik. Ja kui katusele tekib väga palju mittesoovitud vett, jääd ja lumesegu, siis võib see lisaks äravoolusüsteemile kahjustada kogu maja. Pealegi võib jää paisudes lõhkuda äravoolusüsteemi.
Kala sõnul on nii ehitatud lahenduse puhul äärmiselt oluline, et vee äravoolusüsteem oleks 24 tundi toimiv ega ummistuks.

Kindlasti peab vee äravoolusüsteem olema elektrilise küttega ja küttekaablite võimsus peab olema piisav, et vesi seal ei jäätuks. Tavaliselt on elektriküttelahendused isereguleeruvad ehk lülituvad vastavalt temperatuurile end ise sisse ja välja. «Küll aga juhtub sageli, et elektriküte lülitatakse suveks kokkuhoiu eesmärgil välja ja unustatakse sügisel tagasi sisse lülitada. Ja sel juhul avastatakse pahatihti probleem liiga hilja – kui veeäravoolud on juba ära jäätunud,» osutas Kala.

Tema sõnul juhtub ka, et elektriküte läheb rikki, põleb läbi või lihtsalt ei toimi. Isegi seda on juhtunud, et äravoolu küttesüsteem ehitatakse küll valmis, aga unustatakse elektrivõrku ühendada. Või ei teagi majaomanik, et hoones on selline elektriküttesüsteem olemas, rääkimata konkreetsest ühenduskohast, lülitusvõimalustest, elektrikaitsmest ning äravoolusüsteemi elektriküttesüsteemi kontrollimise võimalustest.

Millist lahendust eelistada?

Kui soovitakse katuselt vett ikkagi läbi parapeti ära juhtida, siis veidi kindlam lahendus on Evari Ehitus juhi sõnul äravooluküna – mitte toru! – paigaldamine, mille jäätumisel on risk katust üle ujutada väiksem.

«Ka välimise veeäravooluga katuste puhul, kus katuselt tulev vesi juhitaks katuselt ära üle katuse ääre vihmaveerenni ja sealt vihmaveetorudesse, on mõistlik kasutada vihmaveerennides ja vihmaveetorudes isereguleeruvaid elektriküttelahendusi,» rõhutab Kala. «Küttelahenduse probleemide korral on sellise veeäravoolu lahenduse kasutamisel risk oluliselt väiksem kui läbi katuse parapeti lahenduse korral.»

Eelkirjeldatutest veel parem lahendus vee juhtimiseks katuselt on sisemine veeäravoolusüsteem. Sel juhul on katuselt äraviiva vee lehter elektrilise isereguleeriva küttega ja äravoolutoru läheb läbi köetava ruumi otse kanalisatsiooni äravooluvõrku.

Katuse sisemise veeäravoolusüsteemi kasutamisel on torude külmumise võimalus minimaalne, kuid sisemise veeäravoolusüsteemi ehitamisel peab jälgima, et äravoolulehtrid ja -torud oleksid piisava läbimõõduga ehk pigem suuremad kui väiksemad, veeäravoolu kohti oleks piisavalt ning äravoolulehtrid oleksid pealt kaetud prahisõeladega.

Kala sõnul peab ka sisemise veeäravooluga katuste projekteerimisel pöörama rohkem tähelepanu avarii/kontrollotstarbel paigaldatavatele veesülititele, mis paigaldatakse katuse pinnast kõrgemale, kuid katuse kattematerjali vertikaalpinna ülemisest äärest vähemalt 100 mm allapoole.
«Sellised veesülitid hakkavad tööle probleemide tekkimise korral, kui katuse vee äravoolusüsteem on mingil põhjusel ummistunud ning vesi on hakanud katusel tulvama. Kui majaomanik ei ole varem probleemi katusel tuvastanud, siis avarii/kontrollveesüliti annab probleemi tekkimisest igal juhul teada.»

Kala tõdeb, et läbi katuse parapeti veeäravoolu ehitamine nõuab igatahes väga täpset projektlahendust, väga korralikku ja professionaalset teostust, hoolsat tellijat, kes suudab ja kellel jätkub aega järjepidevalt vee äravoolusüsteemi kontrollida, hooldada ja vajadusel remontida. Lihtsam variant on projekteerida kohe sisemise veeäravooluga katus.

«Meie soovitame kasutada katuste puhul töökindlamaid ja vähem igapäevast hoolt nõudvamaid lahendusi,» ütleb lamekatuste ehitamisele spetsialiseerunud Evari Ehitus juht. «Rahaliselt soodsaim lahendus ehitamise ajal ei pruugi pikemas perspektiivis jääda parimaks ning soodsamaks lahenduseks. Õige on juba katuse projekteerimisel lahendada katuse olulised ehituslikud sõlmed nii, et katuste hilisem hooldamine ja korrashoid oleks lihtne!»

Rohkem infot lamekatuste ehitamise, paigalduse, hoolduse ja renoveerimise kohta:
evari.ee