Koerte tervise ja toitumise kogemusnõustaja Piret Oper on ääretult tundliku saksa lambakoera Oscari omanik ning ütleb, et on juba aastaid kasutanud puukide vastu looduslikke vahendeid.

Nimelt tekkisid Oscaril pärast teise suukaudse puugiravimi saamist üsna hirmutavad kõrvaltoimed – nahapõletik, söögiisu kaotus ning apaatsus. “Sain aru, et tegemist on reaktsiooniga puugirohule ning sain ka aru, et Oscarile ma rohkem keemilisi puugivahendeid anda ei saa,” ütleb Piret Oper.

Artiklis toob Piret välja nii kolme levinuma puugirohu variandi ohud kui ka holistilise veterinaari hinnangu selle kohta, kui suur on üldse puukborrelioosi nakatumise risk koertel.

Kui suur on puukborrelioosi nakatumise oht?

USA-s on tehtud mitmeid lemmikloomasid ja puukborrelioosi puudutavaid erinevaid uuringuid ja katseid. Muuhulgas tehti aastaid tagasi üks katse beagle’itega, kes puutusid kokku puukborrelioosiga, kuid nad ei jäänud haigeks.

Katses osalenud täiskasvanud koertel puudusid igasugused sümptomid. Katses osalenud kutsikatel tekkisid küll sümptomid, kuid need möödusid 4 päevaga. Sümptomiteks oli lonkamine ja palavik, kuid peale 4 päeva olid nad asümptomaatilised ehk nad said iseseisvalt sümptomitest jagu ning olid terved.

Katse inkubatsiooniperiood oli 2–5 kuud. 2–5 kuud pärast puukborrelioosiga kokkupuutumist esines kutsikatel uuesti mööduv lonkamine ja palavik ning siis taaskord sümptomid kadusid. Täiskasvanud koertel ei olnud mitte ühtegi sümptomit terve katse jooksul.

Inimeste puhul on öeldud, et puuk peab olema kehale kinnitunud reeglina üle 36 tunni, et haigust edasi anda. Ei ole põhjust arvata, et see aeg erineb oluliselt meie lemmikute puhul.

USA-s tehtud testide puhul on veterinaarid avastanud, et paljud koerad on seropositiivsed ehk neil on kehas küll puukborrelioosi antikehad, kuid neil puuduvad kliinilised sümptomid. See tähendab, et nende kehad on efektiivselt tuvastanud konkreetse patogeeni ja tekitanud immuunvastuse. Isegi, kui testi tulemus on positiivne, ei tegele nende koerte keha päris haigusega.

On tuvastatud, et kõigest umbes 5 protsendil koertel, kes puutuvad kokku puukborrelioosiga, tekivad ka sümptomid. Seega ligi 95 protsenti koertest, kes puukborrelioosiga kokku puutuvad, suudavad selle infektsiooniga ise võidelda. 

Väga väikesel osal – vähem kui 5 protsendil nakatunud koertest – võib puukborrelioos põhjustada nii märkimisväärse neerukahjustuse kui ka autoimmuunse polüartriidi, mis on diagnoosimata jäänud kroonilise puukborrelioosi sekundaarne liigese degeneratsioon.

USA holistiliste veterinaaride sõnul on puukborrelioosist rohkem ohustatud koerad, kelle kehas on samaaegselt mitu infektsiooni. Lisaks on leitud, et rolli mängib ka tasakaalustamata rasvhapete profiil. Puukborrelioosi kofaktoriteks on nt krooniline põletik, immuunsupressioon, teiste viiruste tekitatud infektsioonid, parasiidid, teised bakterid või seened ning raskemetallid ja toksiinid.

Keemiline puugirohi

Kui otsustad kasutada keemilist tõrjevahendit, siis pea hoolega silmas toote doseerimist. Kui su lemmiku kaal on vahemiku madalamas otsas, siis kasuta järgmist madalaimat doosi.

Eriti ettevaatlik tasub olla väikeste koerte puhul ning kohe kindlasti ei tohi kasutada koertele mõeldud toodet kassidel. Lisaks peaksid sa hoolega jälgima oma loomal kõrvaltoimeid pärast toote peale kandmist. Seda kindlasti juhul, kui sa kasutad toodet esimest korda.

Suukaudne puugirohi

Suukaudne puugirohi on kõige ohtlikum, mida oma lemmikul kasutada. Suukaudsed vahendid sisaldavad isoksasoliini, mis blokeerivad närvisignaale. Isoksasoliini puhul arvesta, et see toimib süsteemselt – see tähendab, et toode imendub lemmiklooma verre ning mõjutab kogu tema keha.

Kui puuk imeb sinu lemmiku verd, sööb ta sisse seda kemikaali, muutub halvatuks ning lõpuks sureb. Rohu kõrvalmõjudena on välja toodud nt lihasvärinad, häiritud liikumine, koordinatsiooni puudumine ja krambid. Loomaomanikud on teavitanud järgmistest kõrvaltoimetest – värinad, krambid, ataksia, oksendamine, kõhulahtisus, söögiisu kadu, nahaärritused ja letargia. Lisaks on teatatud ka neuroloogilistest kõrvaltoimetest.

Puukide mürgitamise probleem on, et sa mürgitad sellega ka oma koera. Lemmikud kannatavad samasuguste neuroloogiliste probleemide käes, mis tapavad kirpe ja puuke. Isoksasoliini puhul on lisaks probleem see, et kui seda anda sisuliselt kogu aeg ning aastaid, siis keegi ei tea mis juhtub. Uuringud tehtud kõigest 3 kuu pikkuse ajaga.

Puugirihm

Teine riskantne kategooria on puugirihmad, mida lemmik peab kandma terve päeva ning öö ja seda isegi kuni 8 kuud järjest. Kemikaalid imenduvad koera kehasse läbi naha. Lisaks ei peaks need sattuma koera suhu, aga õnnetusi juhtub. 

Näiteks 2012. aasta jaanuarist kuni 2020. aasta juuni keskpaigani anti USA-s teada 1698-st Seresto puugirihmadega seotud surmast. Lisaks teatati üle 73 000-st vigastusest, mida hinnati kergeteks, mõõdukateks või rasketeks. Inimestele tekitatud kahjusid oli umbes 1000, mis hõlmas ka 12-aastast poissi, kellel tekkisid krambid ja oksendamine pärast seda, kui ta jagas voodit puugirihma kandva koeraga.

Puugirihm toimib selliselt, et rihmas sisalduvad kemikaalid vabastatakse koera nahale, misjärel liiguvad need läbi vereringe. Kui puuk imeb lemmikust verd, saastub ta kemikaaliga ning sureb. Nagu me teame, siis seda rihma tohib kasutada ainult välispidiselt. Lemmikloom aga lakub oma nahka ja karva ning seetõttu neelab väga kergelt alla ka rihmas sisalduvaid pestitsiide, mis on laiali üle tema keha.

Kemikaalid, mida rihmades kasutatakse, on närvimürgid, endokriinsüsteemi kahjustavad ained ning lisaks ka immuunreaktsiooni pärssivad ained. Need võivad tekitada selliseid kõrvaltoimeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, ila voolamine, värinad ja krambid, põletik, neeru- või maksakahjustused, organi toksilisus, kilpnäärme kahjustus, sünnidefektid. Samuti häirivad organismi sattunud kemikaalid antioksüdantide normaalset funktsioneerimist.

Täpilahused

Viimasena tuuakse välja täpilahused, mis on küll keemilistest variantidest kõige ohutumad, aga siiski ohtlikud. Kindlasti tasub eelistada toodet, millel on kõige vähem koostisaineid ning vältida tooteid, mis toimivad mitme eri parasiidi puhul. Holistilised veterinaarid ütlevad, et kuni su koer ei ole vastava parasiidiga nakatunud, ei ole vaja teda ka sellega kaasneva mürgiga koormata.

Täpilahus pannakse reeglina koera seljale, üldiselt õlanukkide vahele. Sealt imendub see nahka, siis läheb vereringesse ning liigub sealt edasi rasunäärmetesse. Toimeaine vabaneb ning liigub läbi näärmete, mis kannavad õli koera karvale. Kui puuk imeb koeralt verd, nakatab kemikaal teda ning ta sureb.

Kõik tooted, mida sa oma lemmikule annad kas suu või vereringe kaudu, jäävad koera organismi. Mõned tooted püsivad kehas kauem kui teised. Lühem kestvus on parem, kuna sel juhul väljuvad kemikaalid koera kehast kiiremini. Küll aga on vaja arvestada sellega, et koer lakub ennast enda puhastamiseks. Kemikaalid eralduvad läbi tema naha üle terve keha. Muuhulgas on leitud täpilahuses sisalduva fiproniili jääke veest ka kuni 28 päeva peale ravimi kandmist koera seljale. Fiproniil on muuhulgas USA-s klassifitseeritud inimese jaoks kui potentsiaalne kartsinogeen.

USA Keskkonnakaitseagentuuri pestitsiididivisjon leidis, et fiproniil läheb kehasse ning seda säilitatakse rasvas, organites, uriinis kui ka koerte väljaheites. Leiti ka, et enamik reaktsiooni fiproniilile hõlmas nii süsteemseid kui ka manustamiskoha, seede-, neuroloogilisi ja käitumishäireid. Kõige tavapärasemateks kõrvaltoimeteks olid nahareaktsioonid (karvakadu, sügelemine, punetus), dermatiit, haavandid, letargia ja neuroloogilised probleemid nagu kontrollimatu liikumine.

Kuidas toimida?

Holistiline veterinaar Karen Becker soovitab vältida alasid, kus on teadaolevalt tavapärasest rohkem puuke. Kui sa elad kohas, kus on palju puuke, siis soovitavad holistilised veterinaarid 2 korda päevas teha puugikontrolli. Lemmiku keha tuleb kontrollida pidevalt ning muuhulgas ka väikeseid pragusid: kõrvade juures, rihma all, käpapatjade vahel ning samuti ka oma lemmiku saba all.

Samuti ütleb Becker, et mingisugust puugirohtu tuleks kasutada. Tema soovitab looduslikke vahendeid, aga nende puhul pead arvestama, et need ei paku pikaajalist kaitset. Seega iga kord, kui oma koeraga välja lähed, pead talle looduslikku vahendit peale kandma. Keemiliste puugirohtude puhul pead aga arvestama potentsiaalsete kõrvalmõjudega.

Becker lisab, et on teada, et parasiidid eelistavad nõrgemaid loomi. Mida rohkem mürke ja raskemetalle on su koer täis, seda suurem on tõenäosus, et ta võib nakatuda ka puukborrelioosiga. Seega peaksid sa hoolitsema oma lemmiku immuunsüsteemi eest (sh puhastama tema keha mürkidest ja raskemetallidest). Mida tugevam ja paremas korras immuunsüsteem on, seda suurem on ka tõenäosus, et isegi kui koer peaks puukborrelioosiga nakatuma, suudab tema keha sellega ise ka toime tulla.

Rohkem infot ja ka Karen Beckeri soovitatud loodusliku puugivahendi retsepti leiad Fendafi kodulehelt SIIT.