Naljaga pooleks võiks sellele küsimusele vastata, et esmajärjekorras tuleks majale katus peale panna või vihmase ilmaga aken kinni tõmmata. Päriselus on liigniiskuse puhul tegemist väga tõsise probleemiga, millele kiire lahenduse leidmine on sõna otseses mõttes elulise tähtsusega.
Enamasti tekib liigniiskus eluruumides ebapiisava või piiratud õhu liikumise tõttu. Kui õhuvahetus ruumides jätab soovida, pole hoones ilmselt hästitoimivat ventilatsioonisüsteemi või on selle funktsioneerimiseks vajalikud eeldused muutunud. Kõige lihtsama näitena võib siinkohal välja tuua eelmise riigikorra ajal kerkinud kortermajad, mille ebakvaliteetsed õhku läbilaskvad aknad-uksed on nüüdseks vahetatud tänapäevaste hermeetiliste avatäidete vastu, ent renoveerimise käigus on jäänud paigaldamata soojustagastusega ventilatsioon.
Liigne õhuniiskus
Hoonetel, mille ventilatsiooniseadmed on jäänud ajakohastamata, näeb sageli akendel kondentsi. Märg udusarnane kate tekib klaasidele seetõttu, et õhukindlate akende paigaldamise järel ei toimu ruumides enam loomulikku õhuvahetust ning kogu inimtegevusega kaasnev niiskus jääb siseõhku ringlema.
Õhuniiskuse tase ruumis võib sõltuda ka aastaajast ja mitmetest muudest teguritest. Õhuniiskuse määra mõjutavad elanike arv, inimeste hügieeniharjumused, toiduvalmistamise sagedus kui isegi pesu kuivatamise meetodid. Näiteks väga pikad ja kuuma veega dušivõtmised tekitavad päris kena hulga veeauru, mis salvestub elamus ringlevasse õhku. Pesukuivati asemel radiaatorite või pesurestide kasutamine lisab veelgi täiendava hulga veeauru, mis ei lähe samuti kuhugi mujale kui toaõhku.
Kütteperioodil võib paari kraadi võrra toatemperatuuri tõstes õhuniiskuse normaalsele tasemele viia, kuid sisetemperatuuri langedes on niiskus üldjuhul taas üsna kähku normist kõrgemal. Toatemperatuuriga niiskustaseme reguleerimine on ebamugav, ebaefektiivne ja mitte väga jätkusuutlik tegevus. Arvestades viimastel aastatel kiirelt kerkinud soojahindu pole kütteseadmetega koduse õhuniiskuse reguleerimine ka kõige rahakotisõbralikum moodus.
Toaõhus sisalduv niiskus tuleb hoonest siiski mingil viisil välja juhtida ning kordamööda kütte pealekeeramise ja aknaid õhutamiseks kinni-lahti tehes kaob eluruumidest koos niiskusega ka kallis toasoe.
Mida siis teha?
Õnneks on tänapäeval lihtsale ventilatsiooniavale või avatud aknale, mis üles soojendatud õhu toast otse õue laseb, pakkuda alternatiivina palju tõhusamaid ja nutikamaid lahendusi.
Soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid aitavad hoida nii õhukvaliteedi kui ka küttekulud kontrolli all. Hoonest ventilatsioonisüsteemi kaudu välja juhitud õhust võetakse soojusvaheti abil ära soojus, mille abil soojendatakse ülesse hoonesse ventilatsioonisüsteemi abil sisse juhitav välisõhk. Võimekamate ventilatsioonisüsteemide soojustagastus võib küündida koguni 80 protsendini.
Soojus- ja niiskustagastusega ventilatsioonisüsteemid tagavad niiskuse ülekandmise ühest õhuvoolust teise, hoides siseruumide niiskustaseme optimaalses 40-60-protsendilises vahemikus. See hoiab ruumide õhuniiskuse aasta läbi stabiilsel tasemel. Talvisel ajal aga hoolitseb soojustagastusega ventilatsioon selle eest, et ruumide siseõhk ei muutuks liiga kuivaks.
Kvaliteetne ventilatsioonisüsteem on tegelikult ainus pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus eluruumides liigniiskuse tekkimise vältimiseks, sest süsteem suudab automaatselt kohaneda muutustega hoone kasutuse intensiivsuses ja elutegevuses ning temperatuuri kõikumistega väliskeskkonnas. Kõik muud lahendused on paraku ebatõhusad ja lühiajalised.
Tegutse kohe!
Liigne niiskus kodus ei ole mure, mille lahendamist saab pikalt edasi lükata. On teada, et ülemäärane õhuniiskus soodustab tervist kahjustavate hallitusseente teket. Väidetavalt moodustab kuni poole hingamisteede haiguste põhjustest just nimelt ebakvaliteetse siseõhuga ruumides elamine.
Lisaks paljunevad liigse õhuniiskuse toimel hulga kergemini tolmulestad, kes küll ise inimesele ohtlikud pole, ent kelle väljaheited madratsil ja asemeriietel võivad põhjustada allergiaid.
Ei maksa unustada, et pidev liiga kõrge õhuniiskuse tase põhjustab hallituse, mädaniku ja korrosiooni näol probleeme ka hoone konstruktsioonidele, lühendades kokkuvõttes ehitise eluiga.
