Viktoria Tuulas on sorteerimise usku olnud üle kahekümne aasta. 2000-ndate algusest oli Miiduranna külas uus prügivedaja Ragn Sell, kes pakkus mugavat kollase koti teenust. Sõnum oli väga selge – kõik mis on pakend, läheb sinna kotti. Seega sai pakendi sorteerimisest elu orgaaniline osa.

2000-ndate keskel viis elu naise Soome ja sealne eluviis mõjutas teda sedavõrd, et see tuli hiljem Eestisse kaasa. 

“Jäätmed olid Soomes väga detailselt sorteeritud. Kraanikausi all oli viis prügikasti,” meenutab naine ja lisab, et sorteerimisega harjus ta kiiresti. “Kuid biojäätmetega tegelemine oli psüühiliselt väga vastumeelne ja selleni ma seal ei jõudnud.”

Tuulas on Miiduranna külaseltsi liige, kes on tänaseks innustanud ka teisi külaelanikke prügi sorteerima. Kuid rannarahva peamiseks sorteerimist pidurdavaks mureks on linnud ja rotid, kes nende “tubli töö” laiali kisuvad. Kas sellele on lahendus? 

Pereprojekt “Üks kuu kilekotita”

Umbes 10 aastat tagasi vaatas Tuulas oma kodus kappi, mis oli maast laeni kilekottidega täidetud. “Kiire arvutus näitas, et meil kulub kilekottidele umbes 100 eurot kuus,” möönab ta. “Rääkisin murest perele ja tegime kokkuleppe, et elame kuu aega nii, et uusi kilekotte juurde ei osta. Nalja sai palju!”

Sealt sai alguse hoogne kodupuhastus. Pere kasutas kilekotte prügikottidena ja kuhi aina kahanes. Poes käidi taaskasutatava kotiga. Ühekuulisest eksperimendist sai kaks kuud, kolm kuud …

Tol ajal oli Tuulaste elutempo kiire. Tööpäevad kestsid hiliste õhtutundideni ja nii käidi pidevalt poes “midagi” ostmas. Sellega kaasnes ka suuremat sorti toidu äraviskamine, kuna külmkappi enne poetiiru ei piilutud. Tänaseks on pere ostuharjumused tundmatuseni muutunud – toidupoes käiakse heal juhul üks kord nädalas. 

Nakatas sorteerimisega ka teisi 

Umbes neli aastat tagasi puutus Tuulas kokku TVO-ga, kes plaanis kollase koti teenust Viimsi valla rahvale rohkem tutvustada. Naine käis välja idee, et seda võiks alguses teha pilootprojektina ainult ühes külas. Niisiis hakkas ta oma külas, Miidurannas, tegema suuremat sorti teavitustööd – jättis postkastidesse infolehti ja suhtles jalutuskäike tehes külaelanikega. 

“Isikupõhist veenmist oli ikka väga palju,” nendib naine. “Kuid tänaseks on neid kollaseid kotte äraviimise päeval ikka väga palju näha. 135 majapidamisest umbes tubli kolmandik”.

Tuulas on veendunud, et kollase koti teenus on eramutele parim lahendus, sest kõik kodus tekkivad pakendid saab kokku panna ühte kotti. Tänu sellele kulutavad eestlased võrreldes teiste Euroopa riikide kodanikega tunduvalt vähem aega pakendi sorteerimisele. “Suure osa prügist saab tasuta ära anda. Kui enne käis olmeprügi auto meil neli korda kuus, siis nüüd käib ainult üks kord kuus,” kiidab ta ka rahalist kokkuhoidu. 

TVO turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding lisab, et ligi 60 protsenti kodumajapidamisest tekkivast prügist ongi just pakendid. “Kui need eraldi koguda, võib olla üllatav, kui suure osa see päriselt moodustab,” räägib ta. 

Tootjavastutusorganisatsiooni ehk TVO eesmärk on panna Eesti rahvas uskuma, et sorteerimine on lihtne. Oma sõnumit jagavad nad ka lustlike videote kaudu. 

Kaks murekohta

“Põhjuseid, miks kõik rannaküla elanikud kollast kotti ei kasuta, on kaks: linnud-rotid, kes kisuvad kotid lahti, ja teiseks trahv tühisõidu eest, kui kotti õigel päeval aia äärde ei panda,” räägib Tuulas. “Kuna prügi on väga isiklik asi, ei soovita, et see tuulisel päeval mööda tänavat lendaks.”

Tuulas nendib, et viimastel aastatel on Miiduranna elanikele kõige enam peavalu teinud varesed. “Ega nende vastu väga head lahendust kahjuks ei olegi. Teip ja käärid aitavad,” möönab naine. 

“Ükskord sai abikaasa noomida, et ta polnud jõudnud lõhkist kotti veel kinni teipida. Autojuht soovitas teinekord kotid tekiga katta. Panimegi siis fliisteki peale, kuid järgmisel korral oli kollane kott koos tekiga kadunud,” meenutab ta vahejuhtumit. 

“Meie küla nutikad daamid on armastatud moekunstniku Kai Saare eeskujul hakanud kotte vana kalavõrguga katma ja aia külge kinnitama,” räägib Tuulas väärt nipist. 

Tuulas toonitab, et koti peale pandav “kate” (võrk, tekk vms) tuleks kindlasti kinnitada aia külge – vastasel juhul võib prügiauto selle endaga kaasa võtta. 

Hea teada! Kaks päeva enne veopäeva saadetakse igale kliendile meeldetuletus. Kui ta ei saa sel päeval kodus olla ja kotti välja panna, saab sellest teada anda. Siis ei tulda kotile järele ja klient pääseb ka tühisõiduarvest.

Rottide vastu saab lihtsamalt 

Varesed pole ainsad, kes rannarahva elu segavad. Neile on lisandud rotid – ja neid on palju. Põhjuseks on kompostihunnikud. 

Käesoleva aasta alguses anti elanikele kaks võimalust: anda biojäätmed eraldi ära või panna need kompostihunnikusse. Tuulase sõnul jäeti inimesed aga infopuudusesse. Soovitati küll komposti teha, kuid ei öeldud, mida sinna panna ei tohi. Tulemuseks oli see, et kompostihunnikusse hakati panema toidujäätmeid. 

“Kompost ei ole prügimägi. Kindlasti ei tohi sinna toidujäätmeid panna,” toonitab Tuulas ja lisab, et kuna seda on siiski tehtud, on rottide arv viimase aastaga meeletult kasvanud. 

Ta ise paneb komposti vaid taimseid jäätmeid. Hästi sobivad sinna näiteks puulehed, juurviljapealsed ja lillevarred. “Palju räägitakse, et tahetakse ussikomposti teha. Kuid sinna ei sobi kartuli-, banaani- ja tsitruselise koored,” toonitab ta. “Vastasel juhul ei saa mingit vihmaussikomposti, vaid hoopis rotid!”

Tuulas ütleb, et biojäätmed tuleb igal juhul panna kinnisesse konteinerisse ja lasta see prügiautol regulaarselt ära viia. Ja komposti visatav “kraam” tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Vaid nii saab hoida rotid mereäärsetest kodudest eemal!