Ükski õnnetus ei hüüa tulles – seda said lõppenud suvel valusalt tunda koeraomanikud Helen ja Alfi, kes läksid kauaoodatud suvepuhkuse esimesel päeval koeraga jalutama, aimamata, et järgmised kaks nädalat käivad nad loomakliinikus rohkem kui mõni neljakäpaline terve elu jooksul. Siiski leidus valusas õppetunnis ka midagi head, mistõttu on omanikud nõus ka oma lugu jagama.

Valel ajal vales kohas

Helen ja Alfi võtsid koera kolm aastat tagasi ning sellega täitus mõlemal kauaoodatud unistus kasvatada päriselt omaenda lemmiklooma. Ehkki elu koeraga on vahel täis keerdkäike ja plaanide muutuseid, polnud koeraomanikud valmis õnnetuseks, mis tabas neid äsja lõppenud suvel.

“Olime just alustanud kauaoodatud suvepuhkust ning läksime üheskoos pühapäevahommikusele jalutuskäigule. Ega me osanud arvata, et kõik plaanid rikutakse põhjusel, et oled lihtsalt valel ajal vales kohas,” nendib naine.

Nimelt jalutasid omanikud oma koera Hennaga mööda kitsast tänavat, kui kõnniteega paralleelselt kulgeva läbipaistmatu aia alt pistis pea välja teine koer ja haaras Henna vasakust esikäpast kinni, keeldudes lahti laskmast.

“See kõik käis nii uskumatult ruttu: abikaasa tagus vastu aeda, et teist koera ära ajada, meie koer röökis kohutava häälega ja mina üritasin tema käppa teise koera lõugade vahelt vabastada,” meenutab ta. Kokku kestis rüselus umbes 10–15 sekundit ning lõpuks andis rünnanud koer järele.

Siiski oli kohe selge, et sellest situatsioonist ei pääsetud vaid ehmatusega: haavast immitses verd ning lähema vaatluse käigus oli näha mitme sentimeetri pikkune inetu haav. “Haarasime oma 20-kilose koera sülle ning tormasime otsejoones autosse ja sealt edasi loomakliinikusse.”

Haav ei tahtnud paraneda

Kliinikus tehti koerale kuus õmblust ning hoiatati, et kuna haav asetseb väga halvas kohas, ei pruugi paranemine minna vaid ülesmäge. “Teadsime, et meie puhkuseplaanid on rikutud, kuid loomulikult oli kõige tähtsamaks ülesandeks saanud nüüd see, et koer võimalikult kiiresti paraneks,” räägib Helen.

Ehkki Hennale anti kodus rahu ning õue minnes kaeti haav kinni, paistetas käpp siiski mõne päeva möödudes üles, mistõttu mindi uuesti kliinikusse. “Kohapeal selgus, et infektsioon oli ikkagi nii suure mõjuga, et veterinaarid pidid haava seest mädaklombid välja pigistama – see oli ikka väga õõvastav vaatepilt,” räägib omanik.

Et aga haava ei saanud ka uuesti kokku õmmelda, oli olukord üsna keeruline, seda nii veterinaaride kui ka murelike koeraomanike vaates. “Kuna haav puutus pidevalt kokku põrandapinnaga, pesime ja puhastasime kodu mitu korda nii päeval kui ka öösel, et pind võimalikult puhas hoida. Samuti pidime lahtist haava mitu korda päevas loputama ning lihtsalt lootma, et ühel hetkel hakkab haav ise paranema. Kahjuks seda siiski ei juhtunud ning isegi kahest erinevast antibiootikumist jäi samuti väheks.”

Koeraomanikud olid seega suures kimbatuses ega teadnud, mida annaks veel koera käpa seisundi parandamiseks ära teha. Siis aga läks olukord veel hullemaks, kuna pidevale hooldusele vaatamata paistetas käpp uuesti üles. Heleni sõnul tekkis tal juba kartus, et nad võivad koera käpast ilma jääda, kuna paranemismärke pole. “Olime selleks hetkeks tõesti nii väsinud ja ahastuses, et kartsin väga, mis veel ometi halvemaks saab minna,” ütleb ta.

Halb õnn pöördus järsult heaks

Koeraomanikud pöördusid ahastuses uuesti loomakliinikusse ning lootsid, et ehk õnnestub käpa seisundi parandamiseks midagi siiski veel ära teha. Seekord naeratas neile õnn: haav tehti puhtaks, paigaldati dreen ning suleti uuesti nii sisemiste kui välimiste õmblustega. Edasi läks paranemine Heleni sõnul juba ootamatult kiiresti.

“Neli päeva pärast õmbluste paigaldamist otsustati need ära võtta, kuna haav oli imekiiresti kokku kasvanud. Me ei suutnud tõepoolest uskuda, kui kiiresti meie senine halb õnn heaks pöördus,” meenutab ta. Ehkki koerale anti esialgu veel rahu, on Henna tänaseks täielikult taastunud ning naudib pikki jalutuskäike, ilma et õnnetusest midagi mäletaks või aiaaluseid pelgaks. “Oleme edaspidi kitsastel tänavatel veel ettevaatlikumad kui varem. Samuti oleme uskumatult tänulikud kõikidele veterinaaridele ja assistentidele, kes meid korduvalt abistasid,” kinnitab Helen.

Mis see kõik maksma läks?

On igati mõistetav, et õnnetuste puhul teeme kõik selleks, et lemmikloomal hakkaks kiiresti parem. Samamoodi käitusid ka Helen ja Alfi, mõtlemata sellele, milline võiks olla kliiniku poolt esitatud arve. Helen aga ei tee makstud summast saladust, kuna soovib koeraomanikele panna südamele, et lemmiklooma omamisel tuleb valmis olla ootamatusteks.

“Valel ajal vales kohas olemine läks meile maksma üle 800 euro. Et meil on kutsikast saati tehtud If Kindlustuse lemmikloomakindlustus, lootsime väga, et ehk meil õnnestub vähemalt mingisugune hüvitis saada,” räägib ta. Siiski olid omanikud pisarateni liigutatud, kui selgus, et If on otsustanud katta summa täies ulatuses – Heleni ja Alfi kanda jäi vaid omavastutus.

“Olime väga positiivselt üllatunud, kui kiiresti ja asjatundlikult kogu protsess käis. Teame, et lemmikloomakindlustus oli kahtlemata õige otsus, sest kahjuks pole keegi vastutustundetute koeraomanike eest kaitstud – jah, just omanike, sest probleemse koera käitumise põhjus on reeglina rihma teises otsas. Kui koeraomanik pole oma aiale paigaldanud isegi hoiatavat silti ning ka pärast meiepoolset ametlikku kaebust pole juhuslike möödujate turvalisuse tagamiseks endiselt midagi ära tehtud, siis ei jää järele muud kui hoiatada teisi koeraomanikke ning olla tänulik, et tegid minevikus õigel ajal ühe õige otsuse ning sõlmisid kindlustuslepingu,” ütleb koeraomanik lõpetuseks.