Olenemata valitud materjalist tasub arvestada, et aia rajamine on võrdlemisi ajamahukas töö. Enne labida maasse löömist tuleb esmalt veenduda krundi piiride täpses asukohas ja selles, et aiapostide alla ei jää olulisi kommunikatsioonitrasse, mis võivad töö käigus viga saada.
Aia nurgad võiks tähistada vaiadega, märkida ära tarajoon ning pinguldada nöör vaiade vahele. Seejärel võiks ära märkida postiaukude kohad alustades otsa- ja nurgapostidest ning lõpetades aiapostidega. Ka materjalikulu tuleks välja arvutada planeerimisfaasis, arvestades seejuures piisava hulga aiapostidega.
Postid kaevatakse maasse enamasti kolmandiku pikkuses. Soovitatavalt võiks aiaposti vundament ulatuda maapinna külmumispiirini, siis püsib post tugevalt kinni. Sõltuvalt pinnasest võib postide augud täita kas kruusa või killustikuga, mis aitab vihmavett ära juhtida.
Enne betoonitööd võiks kontrollida, kas postid on püstloodis. Kui augud on betooniga täidetud, tuleb see siluda kas tasa või postist kallakuga väljapoole, et vältida vihmavee kogunemist. Väravate paigaldusel tuleb väravapostid valada sillusesse, siis ei mõjuta külmast tekkinud pinnase liikumine värava tööd.
Pärast betooni lõplikku kivistumist võib alustada võrgu, paneelide või aialippide paigaldamisega. Võrkaia paigaldamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et võrk oleks korralikult pinges ja ei jääks lokkima, seda tööd on oluliselt lihtsam teha mitmekesi. Täpsus on seejuures oluline, sest vaid 10 millimeetrine kõrvalekalle ühes otsas võib tekitada 10 sentimeetrise kõrvalekalde teises otsas.
Kindlasti ei tasu klambrite ja kinnitusvahendite pealt kokku hoida. Võrk paigaldatakse postide külge roostevabast terasest kinnitusklambrite abil, paigaldust alustatakse nurgast või otsast. Võrk tuleb jätta esimesest postist natuke üle ja seejärel saab paigaldada klambrid. Nende tihedus võiks olla nurgapostidel iga 10 sentimeetri ja teistel postidel iga 20 sentimeetri tagant.
Kui võrk on otsast kinnitatud, tuleb võrku enne järgmisele postile kinnitamist pingutada ning jälgida, et võrgusilmad oleksid jaotunud ühtlaselt. Keevisvõrku pingutatakse spetsiaalsete kammidega, et võrgusilmad välja ei veniks ega läheks liitõmblustest lahti.