Mida aga teha siis, kui üürnik soovib juba sõlmitud üürilepingut tagatisraha punkti osas ümber teha – kas tal on õigus nõuda lepingu ümber tegemist VÕS § 308 alusel?

Juuse märgib, et üldjuhul seadusega reglementeeritud normide dubleerimiseks lepingus vajadust ei ole, kuna need kehtivad ka siis, kui neid lepingus otseselt kirjas ei ole. Ta märgib, et kuigi üürileandjal ei ole kohustust dubleerida seaduse sätteid lepingus, on poolte kokkuleppel see täiesti realiseeritav. “Kui üürnikul on vastav soov olemas, siis võib ta teha üürileandjale vastava lepingu täiendamise ettepaneku, ehkki tuleks arvestada asjaoluga, et see võib tekitada üürisuhetes konflikti ja lõppkokkuvõttes viia ka üürisuhete lõppemiseni,” lisab ta. Juuse soovitab konfliktsituatsiooni vältimiseks üürileandjat intressi teemal mitte tülitada niikaua, kuni selleks ei ole põhjust, näiteks siis, kui tagatisraha tagastamine muutub oluliseks üürilepingu lõppemisel.

Seaduses on kirjas, et tagatisraha intress määratakse kohaliku keskmise intressi järgi. Kui suur on vastav keskmine kohalik intress, seda reguleerib Juuse sõnul VÕS § 94 lg 1 – kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. “Seega üürisuhetes on kohaldatav kas seadusega kehtestatud (keskmiselt 0,02% päevas) või poolte kokkulepitud seaduses sätestatust teistsugune intressimäär (vastav tingimus peaks esinema lepingus),” täpsustab ta.