Pant ütleb, et inimesed arvestavad hinna määramisel tihti emotsionaalse väärtusega, aga ostjaid see paraku ei huvita ja kinnisvara hindamisel mingit objektiivset rolli ei mängi. Pealegi võib hind nii liiga kõrge saada ja ostuhuvilisi ei tekigi.

Lisaks võib kinnisvarabüroo väliselt hinnanõu anda keegi, kes pole teemas üldse pädev. Nii juhtubki, et kui müüja jõuab ükskord eksperthinnanguni, võib selle tulemus pettumuse valmistada. Kuid nagu eelnevalt öeldud: kinnisvarahindaja mitte ei leia turuväärtust müügihindade põhjal, vaid leiab selle turul toimunud tehingute põhjal. Jällegi: kinnisvaraportaalides olevad müügihinnad võivad olla midagi muud kui turul toimunud tehinguhinnad. Tihtilugu ei taha vara müüjad sellest aru saada.

“Et koostatud eksperthinnang ei valmistaks pettumust, konsulteerige enne vara müüki panemist või ostmist oma piirkonna kinnisvarahindaja või -konsultandiga. Nii saate välja selgitada oma võimalused ning tegutseda olukorrale vastavalt. Meie kui kinnisvaras tegutsevad inimesed näeme, mis iga päev turul toimub, ja saame omavahelise koostööna aidata nõu ja jõuga: selgitame välja, kas müüdava või ostetava vara eest küsitud müügihind on võrdväärne turuhinnaga,” räägib Pant.

Veast saab ruttu aru

Lahe Kinnisvara Viljandi esinduse juht ja kutseline hindaja Karin Lapp ütleb, et valesti hinnastatud kinnisvara tunneb müüja tegelikult ruttu ära, kui märke lugeda oskab.

“Üldjuhul saab paari nädalaga aru, kas huvi müüdava vara osas on olemas või puudub. Kui uus pakkumine turule lisandub, siis need, kes on aktiivsed otsijad võtavad esimestel päevadel ühendust. Huvi puudumine tähendab seda, et omanik on oma vara valesti hinnastanud ja tuleks koheselt eksperdilt nõu küsida. Vastasel korral võib pakkumine n.ö vanaks minna (inimesed arvavad, et keegi ei taha ja miks mina peaksin tahtma) ja müügiperiood kujuneb pikemaks,” ütleb Lapp.

Ka madala hinna tunneb hõlpsalt ära. “Siis tekib alati mitu ostjat ja mõni neist on nõus pakkumishinnast ka rohkem maksma,” räägib Lapp.

Annab kindlustunde

Isegi, kui inimene ei taha kinnisvara maakleri kaudu müüa, tuleks hindaja ikka kindlasti kampa võtta. “Omanikul on endal kindlam tunne,” sõnab Lapp. Ta selgitab, et kui ostja hakkab laenu taotlema, on hindamisakti igal juhul vaja ja reeglina tellib selle siis ostja. Aktist võib selguda, et tegelikult saanuks müüja oma vara eest ka palju rohkem raha küsida, aga kuna müüjapoolne hindamine oli tegemata, ei pruugi ta teadagi saada, et sai sisuliselt pügada: hindamistulemus on konfidentsiaalne ja ostja ei ole kohustatud seda müüjaga jagama.

Jagama kiputakse seda siis, kui hindamistulemus on pakkumishinnast madalam: siis soovib ostja asuda müüjaga hinna osas läbirääkimistele.

Kui hinnangu tulemus ei meeldi, siis uut hindamist pole siiski mõtet tellida. “Teise hinnangu võtmine ei anna midagi juurde. Vähemalt mitte omanikule, sest oma rahaga ostjaid on vähem kui kodulaenuga ostjaid ja nagunii ostja tellib põhjaliku eksperthinnangu,” sõnab Lapp. Kui omanik sinna veel kontrolli mõttes mingeid hinnanguid juurde tellib, läheb see kõik lihtsalt väga kulukaks, aga suuri kõikumisi tulemustes kindlasti ei tule.

Tasub kas või konsulteerida

Lapp ütleb, et kui täismahus hindamisakti tellida ei soovi, siis selleks pole vajadustki: saab tellida ka konsultatsiooni, mis maksab umbes poole eksperthinnangu tasust. Hindaja jätab kõrvale emotsioonid ja isiklikud sidemed müüdava objektiga: kinnisvara hinna määramisel ei mängi tegelikult rolli, et seal on kasvanud suureks sinu lapsed või selles majas elanud vanavanemad, rolli mängivad hoopis näiteks asukoht ja muud taolised tegurid.