Perfi tegevjuht Karin Lõhmuste avaldab intervjuus, kuidas väikesed muutused mõjutavad Sinu enda elu kui ka ühiskonda laiemalt. Lisaks selgitab ta, kuidas nende ettevõte aitab inimestel mitte ainult säästa aega ja raha, vaid ka toetada vastutustundlikku tarbimist ja finantskäitumist.
Kuidas tekkis idee luua arvete maksmise ja haldamise platvorm?
Idee sai alguse Leedust, kus 15 aastat tagasi hakkas meie emafirma Viena Saskaita (tõlkes üks arve) paberarveid konsolideerima. Sisuliselt tähendas see toona, et kui inimesed said varem oma postkastidesse palju erinevates ümbrikutes paberarveid, siis uus lahendus võimaldas neil saada ainult ühe ümbriku, ühe koondarvega.
Sealt edasi asusime lahendust hoogsalt digitaliseerima ja arendama. Täna näebki meie klient kõiki oma igakuiseid arveid veebis või äpis ühes mugavas vaates ja saab need ka sealt ühe ülekandega tasuda.
Eestis on meie äpp täiesti ainulaadne, aidates tasuda arveid ning olles heaks abimeheks rahaasjade efektiivsemal ja jätkusuutlikumal haldamisel, kuna makstud arvete kohta näeb statistikat ja arvete arhiiv on alati käepärast.
Me ise peame Perfis “arvete klaarimise” all silmas seda, et aitame läbi tehnoloogia arendamise muuta oma igapäevased finantstegevused efektiivsemaks ja loogilisemaks, vähendades tarbetut aja ja ressursside kulutamist.
Selleks, et rahaasjadega targalt toimetada, on esimene samm teadlikkus – tuleb mõista, kuhu su raha läheb ja millele Sa seda kulutad. Perfi aitabki hoida ülevaadet oma püsikuludest, pakkudes detailset infot, palju sissetulekust igakuistele arvetele kulub ja kuidas need väljaminekud ajas muutuvad.
Nii muutub teadlike ja tarkade otsuste tegemine lihtsamaks. Kui kõik arved on ühes kohas, saab rahaasjades lihtsalt teha auditi ja leida üles need teenused, mida ehk ei olegi vaja tarbida või mille puhul saaks soodsama alternatiivi leida.
Aga kas te ise maksate arveid Perfi kaudu ja võite öelda, et arved on korras?
Ikka, teisiti ei olegi ju võimalik. Tahan võimalikult palju testida, kuidas Perfi toimib. Lisame pidevalt ka uusi funktsioone ja täiendame olemasolevaid, seega on loogiline, et tahan ise olla ka nende testija. Eesti mõistes on Perfi ikkagi start-up ja start-up’i maailmas on täiesti loogiline, et teenust parandatakse vastavalt kliendi soovidele ja vastavalt sellele, kuidas olud muutuvad.
Aga kasutajana saan öelda, et arvasin enne oma arvete Perfisse toomist, et püsimaksekorraldused on mugavad ja üldse on mul arvete maksmisega kõik väga hästi. Tegelikult puudus ülevaade, millal ja kui palju tegelikult iga kuu arvelt maha läheb. Väiksemad kõikumised ei pruugi isegi silma jäädagi. Lisaks ei ole niikuinii kõiki arveid võimalik püsimaksekorralduseks vormistada ja midagi pidi ikka eraldi maksma. Eriti keeruline on selget ülevaadet saada siis, kui peres on erinevad pangakontod, kust arveid makstakse ja eraldi eelarvet näiteks excelis ei peeta. Ehk siis tegelikult mul polnud enne aimugi, et arvete maksmise protsess saaks või peaks kuidagi lihtsam ja vähem ajakulukam olla.
Eriti rahul olen sellega, et ma ei pea enam iga kuu kulutama aega ja otsima oma arveid erinevatest kanalitest ja e-mailide vahelt, kõik tulevad iga kuu kenasti äppi ja saan need sealt ka ühe ülekandega korraga ära maksta.
Seega võiks öelda, et üks teie südameasju on ka rahatarkuse tõstmine? Kas selgitaksid, kuidas Perfi panustab rahatarkusesse?
Täna näeme pidevalt uudistest ja sotsiaalmeedias kauneid ja edukaid inimesi rääkimas rahatarkusest, investeerimisest ja “higivabast papist”. Selline teadlikkuse kasv ja kasvatamine on väga äge. Samas leian ma, et väga paljude inimeste puhul aitaks hoopis see, kui minna kolm sammu tagasi ja selgitada, kust see kõik algab. Ehk suuremat kõlapinda võiks saada ka see mis toimub enne esimesi edukaid investeeringuid ja glamuuri.
Põhitõde on, et esmalt peab aru saama, millised on sinu sissetulekud ja väljaminekud täna ja tulevikus. Kui sa seda tead, siis sa oskad planeerida oma jõulukingituste ostmist või ka seda, mida teha ülejääva rahaga. Ehk kokkuvõttes – mis puutub püsikulude planeerimisse, siis Perfi aitab täna just rahatarkuse ABC selgeks teha ja kontrolli all hoida.
Sellist teenust võiks siis ju pakkuda absoluutselt kõigile üle maailma, olenemata riigist, milliseid on Perfi tulevikuvaated?
Tegeleme igapäevaselt arendustega ja meie ambitsiooniks on paari-kolme aastaga kasvada täisfunktsionaalseks finantsabimeheks iga inimese jaoks tema enda telefonis ja pakkuda võimalust, et meie äpi kaudu saab inimene hallata kõike, mis puudutab tema isiklikku raha.
Me oleme teinud ka turuanalüüse erinevate riikide kohta ning kindlasti on meie plaanid ambitsioonikad. Kuna igas riigis on oma eripärad, kuidas arveid väljastatakse ja kuidas neid on harjutud senini tasuma, peame vastavalt konkreetse riigi vajadustele platvormi kohandama. Seega lähme tasa ja targu ning kasvame rahulikult aga kindlalt.
Rahatarkusest rääkides jõutakse teemaga tihti ikka sinna esimese miljoni püüdmiseni. Aga on see unistus tavalisele inimesele üldse käegakatsutav ja kuidas see esimene miljon saada?
Mind võib vist pidada naiivseks, aga ma siiralt usun, et absoluutselt kõik on võimalik – iseasi kas rahaline konkreetne number peaks olema eesmärk omaette.
Mulle tundub, et ainus siht ei saa olla kunagi esimene miljon puhtalt, vaid ka teekond, kuidas selleni jõuda. On see siis oma pädevuste kasvatamine läbi õppimise ja hariduse omandamise ehk endasse investeerimine; senisest suurema panuse andmine igapäevatöös või mis iganes muu viis. Tuleb mõelda, mida ollakse valmis panustama, kui palju see sinult nõuab ja et rahalise elu eesmärgi poole rühkides ei unustataks ära neid asju, mis elus päriselt on tähtsad. Ehk siis minu rahatarkuse nipp number üks on sihikindlus.
Üks mis kindel — ei tule esimene miljon ega ka teine kätte lihtsalt niisama. Võib-olla sealt edasi hakkab kergemini minema. Aga oluline on teada, et sihikindlus on see, mis toob tulemused, kui eesmärk ja plaan on paigas. Eesmärk ei pea olema alati sellel esimesel päeval käegakatsutav, aga see peab olema selge. Samamoodi peab olema läbimõeldud ka see, kuidas eesmärgi suunas liikuda. Ja muidugi peab olema usk, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Finantseesmärgid on kindlasti kõigi jaoks väga olulised. Aga millised on olnud eesmärgid, mida olete endale eraelus seadnud?
Ma pean tunnistama, et minu eesmärgid pole kunagi olnud numbrites käsitletavad. Ma olen tahtnud – ja õnneks ka alati saanud – teha huvitavat tööd ja saanud selle eest ka õiglast tasu.
Ma olen alati oluliseks pidanud nö päris oma kodu, ehk esimesel võimalusel, kahekümne kolme aastaselt, soetasin täitsa üksi ja ilma kellegi abita, kui just pank välja jätta, endale päris oma kodu.
Ma pean tunnistama, et võibolla ehk kõige olulisemaks minu elus on suhted. Tänagi on minu esimene roll olla ikkagi õnnelik abikaasa oma üliägedale ja targale mehele ning hea ja toetav ema ja kasuema meie kolmele lapsele. Ma olen aru saanud, et perekultuur ei tule niisama, vaid seda tuleb osata hoida, arendada ja suunata. Näiteks hakkasime oma perega tegema juba siis, kui lapsed olid täitsa väiksed, nädala kokkuvõtteid. Igaüks sai välja tuua nii selle, mis on olnud hästi, kui ka selle, mis oleks võinud paremini minna. See liitis meid hästi palju.
Loomulikult on tore minna jalutama ja reisile või mängida lauamängu, aga minu jaoks on just need hetked, kui me oleme viiekesi koos ja võtame veel oma kaks koera kaissu ning räägime lihtsalt sellest, kuidas kellelgi läheb, need kõige-kõige paremad hetked. Ehk siis parimad hetked elus on tasuta.
Kõikide nende nimetatud eesmärkide täitmiseks on vaja panustada. Oma ägedad töökohad olen saanud, kuna olen täielik õppimisfanaatik ja iga uus võimalus ennast proovile panna sütitab ikka korralikult. Selleks, et oleks ilus ja mõnus kodu, on olnud teinekord vaja loobuda ehk mõnest vidinast või reisist. Ja selleks, et oma pere ja sõpradega oleks mõnus tuleb ka sellesse panustada aega ja hoolt. Mul on suur huvi psühholoogia vastu ja see on kindlasti nii kodus kui tööl kasuks tulnud.
Minusuguseid entusiaste kummitab läbipõlemine ja eks seepärast olen elus lihtsalt paika pannud, mis on fookuses, mis on oluline ja mis on see, mida tegelikult teha vaja ei ole.
Lugu sellest, kuidas Ukraina “sõjapõgenik” Lõhmuste perre sattus!
Karin, teie kahest koerast üks on pärit Leedust ja teise koera saamise taga on eriline lugu. Rääkige sellest lähemalt.
Jah, teine koer on meil Ukraina sõjapõgenik, kui nii võib öelda. Üks asi on need koerad, kes jäid Ukrainas peremeheta ja hulkusid ringi, kuni nad varjupaikadesse viidi ja nad sealt kaudu endale uued kodud said. Meie koera lugu on natukene teistsugune.
Meile jagas infot kutsikate kohta üks West Highlandi valge terjeri kasvataja. Need kutsikad olid sündinud just vahetult enne sõja algust ja neil olid soovijad olemas. Aga kui sõda algas, loobuti neist. Aretaja, kes oli kutsikate vanemate omanik, oli üks noormees. Ja eks nii me siis otsustasime, et võtame sealt ühe kutsika endale.
Aga tol hetkel oli noormees sellises keerulises olukorras, et tema tungival palvel olime nõus ostma kaks kutsikat. Ärevust lisas ka see, et noormees, kes koeri kasvatas, tutvustas ennast meile alguses vale nime all, ja kuna Ukraina ei ole nii liberaalne riik kui meie, siis alguses oli ikka hirm, et saame petta.
Eks see periood oligi pingeline – ärkasin igal hommikul ja esimese asjana vaatasin, kui palju oli Harkivi piirkonnas pomme plahvatanud. Ja tundsin end väga halvasti, sest mina muretsesin oma “titade” pärast ja muudkui uurisin temalt sõnumites, kuidas neil olukord on. Mõnikord ei saanud ma mitu päeva vastust.
Kuna mees ise ei saanud koeri üle Ukraina piiri tuua, siis oli seda nõus tegema üks sama tõugu koeri kasvatav naine. See oli aeg, kui Ukrainas kehtis komandanditund ja tanklates ei olnud kütust. Ühel hetkel jõudis meieni arusaam, et meie kaks kutsikat on kuskil võõraste inimestega, kütus on otsa saanud ja meil pole vähimatki aimu, kus nad on, kuhu nad jõuavad või mis üldse edasi saab … Suure koeraarmastaja, nagu ma olen, sain sel perioodil väga palju halle juukseid juurde.
Kõige kurvem osa sellest oli piiril, kus me koerad kätte pidime saama. See oli maikuu, kui jõudsime kokkulepitud kohta piiri ääres. Just oli lõpetatud kogu Ukraina pommitamine ja fookus oli läinud Harkivi peale. Tagasi minejate järjekord oli piiril kaheksa kilomeetrit pikk ja valitses haudvaikus. Sa näed emasid lapsevankrite ja kohvrite hunnikutega. Traagikat oli nii palju, et kui autost välja astusid, siis tundsid, et õhk on paks – seal oli mingi tohutu raskus õhus.
Meil hakkasid pisarad lihtsalt jooksma, sest see rusuv vaade inimestest, kes ei nuta, ei karju, aga kelle elud on muudetud igaveseks, mõjus tohutult.
Aga saime lõpuks oma kaks koera kätte ja leidsime teisele koerale Eestis väga toreda, hea ja armastava pere. Tänaseks oleme ühe kutsika vahendanud Ukrainast ka väga toredasse Taani perre.
Nii et olete endale ühe ameti veel juurde võtnud, vahendate nüüd koeri Ukrainast?
Aga minuga kipubki nii olema, et kuidagi lähen kõigesse hästi intensiivselt sisse. Kunagi hakkasin beebi kõrvalt pildistama. See lõppes sellega, et teenisin leiba mitu aastat professionaalse fotograafina. Pildistasin peresid ja pulmi, moeajakirju ja isegi ühe raamatu kaanepilt õnnestus teha.
Ma ei ole kunagi tahtnud fotograafiks saada, ma ei pea end loovinimeseks, aga see on mul küll, et kõigesse, mida ma teen, süvenen tohutult, ja nii juhtubki, et põhjalikult tehes avastan end tihti sügavalt teemast.
