Üle 60% eestimaalastest elab suurtes korterelamutes ning elumaju kerkib aina juurde.

Uuselamurajoonide valik on muutunud aina mitmekesisemaks ning järjest enam panustatakse võimalikult mõnusa elukeskkonna ning põnevate kaasaegsete arhitektuursete lahenduste loomisele.

Ent mõtleme korraks möödunud sajandil valminud Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe peale. Tõenäoliselt kangastub silme ees pilt massiivsest viiekümne halli varjundiga paneelmajade džunglist, mille keskel on raske vastata taksojuhi küsimusele, kus sa täpsemalt asud.

Tundub uskumatu, aga omal ajal olid just need linnaosad Tallinna uhkeimad uusarendused, kuhu kolimisest unistasid sajad tuhanded inimesed. Just nendes rajoonides asusid paljude päris esimesed oma korterid, suur osa neist elab samas kohas veel tänagi.

Paneelid, paneelid, paneelid

Uute Tallinna elurajoonide planeerimis- ja hoonestusprojekte hakati koostama 50ndate lõpus. Inimesed jälgisid huviga uute elamurajoonide kerkimist ning olid tunnistajaks, kui veoautod rongkäigus massiivseid paneele ehitusobjektile sõidutasid.

Mustamäe sünd

„Paneelid sündisid me silme all, neid autod vedasid, me nägime ju kõik, kui suured linnaosad sündisid.” Nii kirjeldas Mustamäe kerkimist Mati Unt.

Esimesed paneelelamud valmisid Mustamäel 1964. aastal. Uutesse eluruumidesse kolisid sisse õnnelikud korteriomanikud, kes muu hulgas rõõmustasid kraanist tuleva sooja vee üle.

Ehitus kestis ümbruses aktiivselt muudkui edasi ning 1974. aasta lõpus kerkis Mustamäele ka esimene 16-korruseline elumaja, millest sai tol ajal Tallinna kõige kõrgem elamu. Võib vaid aimata, kui tähtsaks tolleaegse „pilvelõhkuja“ viimase korruse elanikud end pidasid.

Mitmekesine Õismäe

1960. aasta linnaplaneeringu järgi pidanuks Õismäest saama suur linnaosa, mis ulatuks Kakumäest Haaberstini välja. Sellest esimesena projekteeriti ja ehitati valmis Väike-Õismäe.

Uhkete kirjelduste kohaselt vastas tolleaegne Õismäe rajoon kõige enam elanike nõudmistele ja soovidele, sealjuures kiideldi kaheksakümnendatel näiteks elamute arhitektuurse mitmekesisusega – väide, mida on täna Õismäel ringi jalutades raske uskuda.

Viimane mägi

Lasnamäe linnaosa ehitust alustati “mägedest“ kõige viimasena. Nagu teistegi uute linnaosade puhul, laius ka seal varem peamiselt karjamaa. Lasnamäe kujundamisel oldi juba kahe “mäe” ehitusel saadud tarkuse võrra rikkam ning tänu kanali rajamisele vähenes piirkonnas oluliselt müra tase.

Nõukogude aja lõpuks jõuti valmis ehitada umbes 650 elamut – tegelikult oli neid plaanis teha veelgi, ent kuna töö jäi katki, võib ka tänasel päeval majade vahel palju tühja maad leida. 

Paesele pinnasele on keeruline midagi kasvama panna, mistõttu on rohelust Lasnamäel võrdlemisi vähe. Vaatamata sellele nautisid lasnamäelased oma uut koduümbrust täiel rinnal. Kõik eluks vajalik oli käe-jala juures: mikrorajoonide plaani järgi pidid kaks lasteaeda, kool ja keskus igaühes kindlasti olema.

Uuest saab vana

Kaheksakümnendatel ehitati vaid nelja aastaga Tallinnasse juurde 3,7 miljonit ruutmeetrit elamispinda, mis jaotus sõbralikult 300 000 uue elaniku vahel – see tähendas iga neljandat eesti perekonda.

Tänaseks on suur osa nõukogude ajal ehitatud paneelmajadest ületanud neile planeeritud eluea. Veelgi enam: hiljutise üle-euroopalise uuringu kohaselt olevat meie elumajad ühed viletsamad.

Spetsialistid kinnitavad, et õige renoveerimise korral seisaks need koletud betoondžunglid veel 500 aastat püsti. Kordategemise teed on läinud aga vähesed: 20 000 kortermajast oli paari aasta taguse seisuga uus elu antud vaid ligi 700 hoonele.

Järjest enam kerkib Tallinna “mägede” külje alla uhkeid uusarendusi, mis pealinlasi uuest kodust unistama meelitavad. Aastakümnete pikkusele kogemusele toetudes oskame vältida uue Lasna- või Mustamäe ehitamist, kuna teame hästi, millist elukeskkonda me oma kodu ümbruses näha ei soovi. 

Vaid paarikümne aastaga saab uusarendusest lihtsalt üks ajalooline linnaosa teiste seas. Seda arvestades pannakse tänapäeval rohkem rõhku elumajade arhitektuurile, läbimõeldud infrastruktuurile ning mõnusale elukeskkonnale, mis ei kaotaks oma võlu ka kümne või viiekümne aasta pärast, mil elamurajoon pole enam uhiuus.

• 

• 

Olgu siinkohal heaks näiteks nii mõnigi uusarendus praeguste “mägede” külje all: nii lastele kui täiskasvanutele loodud mõnusate hoovialadega Liikuri Kvartal Lasnamäe äärel, modernne Uus-Mustamäe, mille südames asuvast 7000m² pargist leiab nii mänguväljakuid, piknikualasid kui ka tegevust ekstreemspordiharrastajatele, või Haaberstisse ehitatavad Järveotsa Kodud, mille lähedal asuva Järveotsa oja kallasrada uusi elanikke peagi jalutama meelitab.

See, kust oleme tulnud, mängib suurt rolli ka uute elukeskkondade loomisel ning seetõttu võib kindlalt öelda, et tulevik on kvaliteetsete ja huvitavate uuselamupiirkondade päralt.