Kuulus Inglise fantaasiakirjanik Philip Pullmann on triloogias «Tema tumedad ained» loonud maailma, kus igal inimesel on oma isiklik daemon. See on mingi kindla loomaga sarnanev olend, kes inimesega lahutamatult kokku kuulub ehk siis tema hing või teine mina. Inimene ja daemon on omavahel suurimad sõbrad, nad liiguvad alati koos. 

Vahel, kui ma Robiniga jalutan ja vaatan, kuidas ta mu kõrval sörgib, ehk siis jälle kodus, kui ma loen või töötan ja Robin minu läheduses pikutab, tundub mulle, et ka tema on minu daemon. Eriti süveneb see tunne siis, kui ma korraks tõusen, et minna kööki jooma või teisest toast midagi tooma — ja Robin, kes just äsja tundus sügavalt magavat, ennast sedamaid püsti ajab ja mulle järele vudib. Selge pilt, ta on daemon, kes see muu!

Ja eks tõmme toimib ka vastupidi. Vahel, kui Robin on mõne teise pereliikmega jalutama läinud, on kodus väga imelik olla — keegi ei kõnnigi küünte krabisedes mu kannul. Ja kodust eemal viibides mõtlen ma alatihti, et ei tea, mida Robin praegu teeb. Inimesele saab ju öelda, et tulen tagasi siis ja siis, aga koerale mitte. Kas ta ootab ja igatseb mind? Kas minu daemoni eest hoolitsetakse ikka hästi?