Niidukeid tootva Husqvarna esindaja Kati Plaamus ütleb, et heaks orientiiriks on ka muru kõrgus. “Muru peaks olema enne esimest niitmist vähemalt 50 mm pikk, kõige sobivam niitmiskõrgus jääb aga vahemikku 50-100 mm,” sõnab ta. Kui niita liiga vara, kahjustab see murutaimi ja pinnasel pääsevad vohama sammal ja umbrohi, mis murutaimed pikapeale välja tõrjuvad.

Kuivades piirkondades ja varjulistes kohtades peaks niitmiskõrgus olema kindlasti suurem, et vältida muru ära kuivamist. “Sobiv niitmiskõrgus on oluline, sest niitmisel kaotab muru oma biomassi ja toitained; taim peab kaotatud toitained aga asendama, et jätkata kasvamist,” selgitab Plaamus.
Liiga madalalt niitmine (alla 30 mm) on kahjulik ka niitmisseadmetele, sest suurendab lõikeosa kulumist, lisaks sellele on oht, et kivide vastu sattumisel tekivad seadmel kahjustused.

“Hooaja esimesel ja viimasel niitmisel tuleb jätta muru kõrgemaks, et muru kevadel paremini kasvaks ja oleks vastupidavam. Enne esimest niitmist tuleb muru puhastada ka okstest, kividest ja muudest objektidest,” juhendab Plaamus.
Kindlasti peab niiduk olema vaheda teraga, sest nüri tera lõhub taimi ja tulemuseks on jällegi murutaimede kahjustumine.

Niitmisest üksi ei piisa

Lisaks niitmisele tuleb muru mitmel muulgi moel hooldada. Näiteks tuleb eemaldada sammalt ehk täkestada, sest kui see vohama jätta, sööb sammal vähehaaval murutaimed välja. Sambla eemaldamiseks on olemas spetsiaalsed tööriistad, mis teevad selle töö väga tõhusalt ära.

“Kui sammalt korrapäraselt eemaldada, püsib samblakiht õhuke, mis aitab kaasa sellele, et sambla eemaldamise käigus ei rebita murutaimi üles. Kõige paremate tulemuste saamiseks tuleb muru pärast täkestamist ka väetada, multšida ja kasta,” juhendab Plaamus. Parim aeg sambla eemaldamiseks on kevad või varasügis, selleks ei sobi varakevad või kuiv aeg, sest mulla elutegevus on siis väga intensiivne ja on oht, et kaitsmata juures võivad ära kuivada.

Kindlasti vajab murupind ka õhustamist, et vältida paakumist, mis takistab murutaimede arengut. “Paakunud pinnast tuleb kobestada ehk õhustada. Teatud pinnas lausa nõuab kobestamist, aga seda on vaja ka muidu hea läbitavusega pinnasel, kui seal on mehhaanilisi takistusi juurte arenguks,” räägib Plaamus.

Väga tähtis on kobestada pinnas sügavamalt, kui on paakunud kiht, mis on tavaliselt 75 mm. Selleks kasutatakse õhutamispiisid aga ka suruõhku. Enne õhustamist peaks muru olema heas kasvuhoos. Õhustamist ei tohi ette võtta, kui muru kasvab halvasti või kui tingimused selleks on halvad, näiteks põuaperioodi ajal.

“Enne sügavalt õhustamist tuleks kontrollida pinnase tihedust, kasvõi tavalise kruvikeerajaga. Kui kruvikeerajat on raske pinnasesse suruda, on parem oodata, kuni tuleb vihmasadu. Teine võimalus on kasta pinnast üks päev enne õhustamist,” õpetab Plaamus.

Ka süüa ja juua on vaja

Muru on kindlasti vaja aeg-ajalt väetada ja kasta. “Tavaliselt tuleks muru väetada siis, kui eelneval aastal on muru näidanud märke kasvu kängumisest. Tihedamini kasutatavat ja kulutatavat muru väetatakse aga korrapäraselt, vastavalt koostatud väetamiskavale,” räägib Plaamus.

Väetise makroelementide hulka kuuluvad hapnik, fosfor ja kaalium on muru põhiväetise komponendid. Neid elemente vajab muru kõige rohkem. Makroelementide hulka kuuluvad ka magneesium, kaltsium ja väävel, aga neid tuleb lisada vaid erijuhtudel.

“Kui muru vajab ühekordset väetamist, on selleks sobiv aeg varakevadel. Kui muru on aga pidevalt „kasutusel“, tuleb muru väetada kõigepealt kevadel, kui toitainete vajadus on kõige suurem, seejärel suvel, et muru kasvaks hästi, ning viimane kord hilissügisel, et lisada toitaineid järgmiseks kasvuhooajaks. Kui muru vajab eriti intensiivset hooldamist, tuleb seda väetada 5 korda aastas,” juhendab Plaamus.

Kui muru hakkab kolletama, vajab see kindlasti kastmist. Kui vihma ei saja, tuleb muru kasta kaks korda nädalas ja korraga 10-15 mm. “Vähene kastmine sunnib juurestikku arenema ainult pinna lähedal, kus on vett; seetõttu muutub muru kuivamise suhtes veelgi tundlikumaks. Kastmise ajal peab vesi ära valguma, et maapinnale ei tekiks vett tõkestavat mudakihti; vee voolukiirus tuleb valida vastavalt pinnase tüübile,” räägib Plaamus.
Kõige parem on kasta õhtul või öösel.

Umbrohutõrjega tuleb võtta rahulikult

Kui umbrohi murusse pääsenud, siis tänapäeval mõistlik aiapidaja seda mürgitama ei torma, sest saab aru, et see on kahjulik nii loodusele kui inimesele. K-rauta kaupluse juhataja Uibomets sõnab, et hea lahendus on mehaanilise meetodi kasutamine, mis on päris kindlasti tõhus peamise vaenlase võilille hävitamisel. “Võilillerauaga saab taime juurtega kätte, töö on küll ajamahukas, aga tasub end lõpuks ära,” sõnab ta.

Sammalduva muru puhul tuleks neutraliseerida mulla happelisust, seda on kõige lihtsam teha lubjaga. Kui muru ei tundu piisavalt tugev ja elujõuline, võiks sellele teha täiendkülvi, juhendab Uibomets.

Ka multšida võiks

“Varem mõeldi multšimise all huumusrikka materjali lisamist murule. Sageli aga laotakse murule liiva, et pinnase ebatasasusi ühtlustada või muuta savika või huumusrikka pinnasekihi koostist. Selleks on kõige sobivam kasutada 0,2-1,0 mm liiva,” räägib Plaamus.

Pinnale laotatav materjal tuleb hästi pinnasesse harjata või riisuda, eriti siis, kui murule laotatakse ainult liiva. “Korraga ei tohiks laotada murule nii palju materjali, et sellest tekiks nähtav kiht. Mõned murud ei vaja üldse multšimist, seevastu mõnedele murudele on kasulik laotada mitu kihti aastas,” juhendab Plaamus.

Ta ütleb, et multšimisega on täpselt nii nagu õhustamisega – seda tuleb teha muru kasvuajal. Muru kasvab läbi multšikihi ja see kaob varsti ära. Huumusrikkaid materjale ei või lisada hilissuvel või sügisel, sest pinnasekihi suurenenud niiskusesisalduse tõttu võib see talvel tekitada seenkahjustusi.

Suures plaanis kehtib muru puhul reegel, et vigade parandamine on palju keerulisem kui algusest peale õigesti hooldamine, aga see ei tähenda, et vigu üldse parandada ei saaks, lohutab Uibomets. Näiteks muru kahjustunud piirkondades saab kasutada muru renoveerimissegu, mis aitab „auke“ täita ja ühtlast muruvaipa taastada.

Kindlasti tuleb aga meeles pidada Keskkonnaameti soovitust jätta mõned piirkonnad oma koduaias sootuks niitmata, et tagada elurikkuse säilimine meie koduaedades. See on kasulik ja vajalik nii taimedele, loomadele kui lõppkokkuvõttes inimesele endale.