„Muudatuse kohaselt tulnuks sellest  30 päeva ette teatada, mis on ka üürileandja huvides, kes saab hakata uut üürnikku otsima. Sarnane kord kehtib näiteks Luksemburgis,“ ütles Pikhof.

Tema sõnul on tähtajalise üürilepingu varasema lõpetamise alused praegu üürniku jaoks väga jäigad. Seadus peab mõjuvaks põhjuseks vaid seda, kui üürileandja süül ei ole võimalik korterit kasutada või on eluruumid sellises seisukorras, et seal elamine ohustab inimese tervist.

Veel polnud sotsiaaldemokraadid nõus seadusesse jõudnud punktiga, mis annab üürileandjale õiguse kirjutada üürilepingu sõlmimisel sinna nõue, et pärast lepingu lõppemist teeb üürnik korteris remondi või maksab kinni remondikulud.

„Nõuda saab lagede ja seinte värvimist, tapeedi vahetamist, täkete pahteldamist seintelt või siis nende tööde tegemisega seotud kulude hüvitamist. Seisime selle eest, et jõusse jääks senine põhimõte, et üürnik ei vastuta hariliku kulumise eest, mis elamisega kaasnevad. Tavapärase kulumise katab ju ära makstav üür. Parlamendi enamus arvas aga teisiti,“ sõnas Pikhof.

Kuigi remonttööde tegemise kohustus rakendub juhul, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud, siis praktikas on reeglina üürilepingu koostajaks üürileandja. Osa üürnikke võib  Pikhofi sõnul võtta endale teadmatusest kohustused, millega nad ei ole arvestanud ja mis käivad neile majanduslikult üle jõu.

Samas on üürisuhete uues regulatsioonis ka ridamisi mõistlikke punkte, mis aitavad üüriturgu korrastada, lisas Pikhof.