Talude ja suvilate müügikuulutusi viimase kahe kuu jooksul jälgides, hindade ja pakkumise vahekorda analüüsides, võib oodata huvi tekkimist maapiirkonda asumise vastu, vähemalt hooajaliselt. Talud ja soojustatud suvilad saaksid olla püsivaks elukohaks aastaringselt, aga ka vaid suvine asumine maale võib näidata, et linnast eemal tuntakse ennast turvalisemalt.

Pelgupaigaks eelistatakse Jõgevamaad, Valgamaad ja Võrumaad

Numbrid näitavad, et talude ja suvilate hinnad on sõltuvalt maakonnast, kas suhteliselt paigal või läinud tõusuteed. Jutt on küll kuulutustes küsitavatest hindadest, kuid kui nõudlust ikka ei ole, siis pakkumise pool ei saa ka hinda kruvida.

Täielikult kullatükiks on muutumas Jõgevamaa, kus talude ja suvilate ruutmeetrihinnad on kuulutustes küsitu põhjal kasvanud paari kuu jooksul 72 protsenti. Järgnevad Valga- ja Võrumaa, vastavalt 57 ja 50 protsendiga. Mida vähem on tsivilisatsiooni ja mida rohkem on tegemist ääremaaga, seda parem on peitu pugeda.

Hinnatõusu ei ole võimalik täheldada Saaremaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. See, et Saaremaa hinnad ei ole pärast eriolukorra lõppu veel jõudnud kasvama hakata, on mõneti arusaadav ja Ida-Virumaa ei ole oma olemuselt klassikaline maamajanduse ja puhkepiirkond, pigem tööstusmaastik.

Milleks siis ikkagi maale? Kas peitu viiruse eest? Mingil määral kindlasti, uue laine eest on hoiatatud ja pisut aega tagasi aset leidnud ühiskonna seiskamine mõjus ilmselt hirmutavalt. Eks täiendavaks põhjuseks ole kindlasti ka tööturul toimuv ja muutuv arusaam, et just töötamine põllumajanduses võib muutuvas maailmas sotsiaalmajanduslikku turvalisust tagada.