Elukohaga seotud kõige olulisemad tegurid on üür ning sellega seotud kulud nagu kommunaalteenused, kodune internetipakett, parkimistasud ja muu.
“Üldine soovitus on, et üürimakse oleks maksimaalselt 30-40% igakuisest sissetulekust. Näiteks, kui üürniku brutopalk on 1000 eurot kuus, siis üüritava elukoha hind peaks jääma 300-400 euro vahemikku,” selgitab Lia Siht.
Kommunaalkulud võivad tuntavalt varieeruda – sõltuvalt asukohast, hoonest ja korteri suurusest. Siht teab kommenteerida, et suurem osa üürileandjatest annab kuludest ülevaate üürikuulutuses. “Igaks juhuks võiks küsida ka arveid näha, kui minna objektiga kohapeale tutvuma. Juurde peaks arvestama veidi rahavaru 10-20%, et ei tekiks halba üllatust olukorras, kus teenuspakkujad hindu tõstavad.”
Kokkuvõtteks, üürisumma koos muude arvetega ei tohiks olla kindlasti rohkem kui pool ühe kuu väljaminekutest (äärmisel juhul 60%).
Eelarve kontekstis pöörab Rendini õigusjuht tähelepanu ühele olulisele aspektile. Kui üürnikul on aktiivseid laene ja/või järelmakse, siis tuleb need summad esimesena kuu sissetulekust maha arvestada, et oleks teada just see summa, mis jääb kätte pärast laenukohustuste tasumist. “Kuna me muuhulgas tegeleme ka üürikandidaatide taustakontrolliga, siis me viimasel ajal näeme sellist tendentsi, mis peegeldab osade noorte suhtumist rahaasjadesse. Hoolimata east on nad juba jõudnud endale võtta päris palju laenukohustusi ja järelmaksusid ning raha kulutatakse ka online-kasiinodes mängimisele,” avaldab Siht.
“Kõik need lisakohustused mõjutavad eluaseme leidmist ja ülalpidamise võimekust. Sellest tulenevalt on vajalik rõhutada, et sissetulekute ja väljaminekute vahel peab valitsema tasakaal. Vastasel juhul hakkavad rahalised kohustused käima üle jõu ning langemine veel täiendavate (kiir)laenude ja seejärel maksehäirete lõksu juhtub märkamatult,” lisab ta.
Arvesta ka mustade päevadega